Tartu
Märts 1988

SAATEKS

Palju aastaid puudus Eesti Loodusuurijate Seltsi ornitoloogiasektsiooni juhatusel võimalus enam-vähem korrapärase info saatmiseks loodusvaatlejatele. Side usaldusmeestega oli põhiliselt ühesuunaline – vaatlejatelt laekus pidevalt mitmesugust andmestikku, sektsiooni juhatuselt aga läks välja üksnes mitmesuguseid juhendeid, vaatluskaustu, üleskutseid. Muidugi ilmus trükist aeg-ajalt mitmesuguseid vaatlejate andmete põhjal koostatud artikleid, kuid need läksid trükistena müügivõrku ja loodusvaatlejad said neid kauplustest vaid juhuslikult osta. Sari “Abiks loodusvaatlejale” ei saa olla operatiivse info vahendajaks, pealegi on see sari kogu seltsi mitte ornitoloogiasektsiooni väljaanne.

Esimeseks katseks luua tagasiside vaatlejatega oli allakirjutanu poolt koostatud ülevaade valge-toonekure loendustest Eestis ajavahemikul 1954-1961 (ringkiri nr. 1), mis trükiti ja saadeti välja 1962.a. Järgmine ülevaade käsitles valge-toonekure loendust 1966.a. (trükiti ja saadeti vaatlejatele välja 1967.a.). 1967.a. alates hakati vaatlejatele saatma korrapäraselt igal aastal veelindude taliloenduste kokkuvõtteid. Kõik need ringkirjad sisaldasid infot ainult ühe teema kohta.

Muutus tuli uute paljundusseadmetega. 1983.a. sai sektsiooni juhatus koostada ja paljundada esimese sisutihedama infolehe nr. 1. Nüüd on neid saanud 10, lisaks veel iga-aastased veelindude taliloenduste kokkuvõtted ning 3 ülevaadet IPA-meetodil toimuvatest linnuloendustest. Oleme aga pidanud kogema, et kaugeltki mitte kõik meie aktiivsemad loodusvaatlejad ei võtnud omaks ideed anda jooksvalt materjali uute infolehtede koostamiseks.

Käesoleva väljaandega alustab sektsiooni juhatus koos aktivistidega uut etappi koostöös harrastusornitoloogidega. Viimastelt ootame nii jooksvat infot kui ka avaldamiseks lühiteateid ja pikemaidki (kuni 4 lk.) kirjutisi. See langeb ühte Eesti ornitoloogia uue suurteose “Eesti linnud” koostamisega, mille autoreiks on 38 ameti- ja harrastusornitoloogi. Olemasolevate materjalide esialgsel läbivaatamisel selgus, et autorite käsutuses on paljude liikide kohta väga vähe andmeid lindude mõõtmete, kaalu, munade mõõtmete ja kaalu kohta. Paljudel juhtudel on meil selguseta öösel aktiivsete lindude levik (näiteks väikehuik, hüüp, hüüpel, kakud), aga ka jäälinnu jt. siniraaliste levik ja arvukus on vaieldav (muidugi ka aastati muutuv). Lühidalt – uus “Eesti linnustik” kipub mõnegi liigi osas jääma puudulikuks. Olukorda parandada saavad üle Eesti elutsevad ja lindude elu jälgivad harrastusornitoloogid. See peab nüüd toimuma kahe-kolme aastaga, et need andmed jõuaksid veel uude “Eesti linnustikku”.

Käesolevaga ilmuma hakkava sõnumitooja ühiskondlikel tegijail-toimetajail näib jätkuvat haaret ja entusiasmi selle suure töö korrapäraseks läbiviimiseks. Kordaminek sõltub aga suurel määral sellest, kui palju ning kiiresti laekub kaastööd vaatlejailt. Igaühe tähelepanekud huvitavad peale ametiornitoloogide kõiki teisigi vaatlejaid.

Paneme suuri lootusi nüüdsest algavale kiirelele infovahetusele. Jõudu ja jaksu selleks!

Heinrich Veromann
ornitoloogiasektsiooni esimees,
bioloogiakandidaat

Sulge

Eesti Ornitoloogiaühingu häälekandjal Hirundol on seljataga kümme aastat ilmumist.

Minu ees laual seisab keskmise paksusega pakk, milles on ajakirja 21 üksiknumbrit. Kõige pealmise, 1988. a. märtsinumbri maht on kaheksa lehekülge. Selle saatesõnas ütleb tollane Looduseuurijate Seltsi ornitoloogiasektsiooni esimees Heinrich Veromann: “Käesolevaga ilmuma hakkava sõnumitooja ühiskondlikel tegijail-toimetajail näib jätkuvat haaret ja entusiasmi selle suure töö korrapäraseks läbiviimiseks.” Paki alumise, seni viimasena ilmunud numbri maht on kuuskümmend lehekülge. Näib, et auväärt vanameister ei eksinud.

Hirundode paki sirvimine paljastab muuski väliselt silma torkavat arengut. Esimene number on trükitud kollasele ebakvaliteetsele paberile. Kolmandast numbrist alates tuleb juba mängu kriitpaber. Üheksandast numbrist peale ilmub esikaanele illustratsioon. Kümnendast numbrist võetakse kasutusele tänaseni püsinud sümboolika. Üheteistkümnes saab endale ümber poolkõvad kaaned. 1993. aastast muutub numeratsioon ja algab regulaarne ilmumine kaks korda aastas. Samasugune pisut ebaühtlane, kuid siiski tõusujoones kulgev areng on toimunud ka selles osas, mis jääb kaante vahele. Sisu muutub tasapisi liigendatumaks, vaheldusrikkamaks, tekivad erirubriigid, lehekülgedele ilmuvad linnupildid. Antakse välja lisa- ja erinumbreid.

Kes on kõik need aastad Hirundot teinud?
Ajakirja sünnile panid aluse jutuajamised allakirjutanu ja Eerik Leibaku vahel rahvusliku taasärkamise algusaastal 1987. Aeg Eesti ornitoloogide häälekandja asutamiseks oli küps. Samas oli aeg keeruline, trükiste väljaandmine uskumatult kohmakas ja aeganõudev protsess. Meil polnud päris selget ettekujutust, kuidas asi minema hakkab. Kuid oli idee, ja oli kolleegide-mõttekaaslaste toetus.

Eerik Leibak oligi ajakirja esimene toimetaja aastail 1988-1992. Ta kujundas Hirundo esimese näo, mille soliidsed jooned on tuntavad tänaseni. Toimetuskogu maadles aga samal ajal trükkimiseks vajalike “paberilimiitide”, trükilubade ja raha väljaajamisega tingimustes, kus üks majandussüsteem parajasti kolinaga kokku varises, uus polnud aga jõudnud tekkimagi hakata. Järgmised viis aastat, 1992-1996, nägi märgatavalt tüsenenud Hirundo toimetamise kallal vaeva Jaanus Elts, kes vahepeal EOÜ tegevdirektoriks saanuna võttis enda õlule ka tülikate rahastamisasjade ajamise. Alates 1997. aastast on ajakirja toimetajaks Asko Lõhmus. Iga toimetaja on Hirundosse kaasa toonud midagi omanäolist ja paremat, säilitades samas vana ja hea.

Toimetuskogu liikmeina on Hirundol läbi aegade silma peal hoidnud ning nõu ja jõuga ajakirja arengule kaasa aidanud A. Kuresoo, A. Leito, A. Leivits, E. Lelov, V. Lilleleht, L. Luigujõe, E. Mägi, R. Mänd, V. Paakspuu, K. Peterson, K. Rattiste, H. Veromann ja Ü. Väli.

Ingliskeelsete resümeede tõlkimise eest on hea seisnud Kaja Peterson.

Kuid ühtki ajakirja ei ole ilma autoriteta. Kokku on kümne aasta jooksul Hirundosse oma sõnumeid saatnud 52 erinevat autorit. Nende hulgas on nii professionaale kui ka amatööre. Südantsoojendav on ajakirja sisukordi lehitsedes näha, kuidas “vanade kalade” sekka on aeg-ajalt ilmunud uued nimed, kellest seejärel on saanud aktiivsed kaastöölised. Nii mõnedki Hirundos oma publitseerimistegevust alustanud on juba jõudnud või jõudmas esimeste teaduskraadideni. Kümme sagedamini esinenud nime autorite nimistus: Lemming Rootsmäe (18 artiklit), Jaanus Elts (12), Asko Lõhmus (12), Endel Edula (8), Vilju Lilleleht (7), Eedi Lelov (6), Tenno Laur (6), Eerik Leibak (5), Aivar Leito (5), Jaanus Aua (5). Muidugi ei anna see loetelu erinevate autorite viljakusest täit pilti – siin seas on paraku võrdse kaaluga nii lühisõnumid kui ka tervet üksiknumbrit haaravad monograafiad.

Õiget linnuajakirja ei kujuta hästi ette linnupiltideta. Kaanepiltide autoreist tõuseb vaieldamatult esiplaanile Rein Kuresoo oma kuue filigraanse joonisega. Üldse kokku on linnupilte Hirundole teinud 10 kunstnikku, kellest arvukamalt on esindatud Uku Paali (15), Asko Lõhmuse (12), Aivar Veide (5) ja Jaanus Eltsi (5) tööd.

Ajakirja kümne aasta sisse jääb palju sündmusi, mis on muutnud kogu ühiskonna nägu. Sinna on jäänud ka Eesti Ornitoloogiaühingu taastamine, mille häälekandjaks Hirundo loomulikult sai. Kuid sinna on jäänud ka majandusraskused, poliitilise süsteemi lagunemine, pangakrahhid ja muud ebameeldivat. Kõigi raskuste kiuste on Hirundo jäänud püsima ja edasi arenenud, nagu ornitoloogiaühing isegi.

Usun ja loodan, et järgmise kümne aasta pärast, kui meie ajakiri tähistab oma kahega algavat juubelit, on ta muutunud veel sisukamaks, ilusamaks ja soliidsemaks. Selleks soovin praegusele ja tulevastele toimetajatele, eriti aga kõigile autoritele värskeid ideid ja nobedat “sulejooksu” ning lugejaile palju huvitavaid hetki koos Hirundoga.

Raivo Mänd
Hirundo toimetuskogu esimees aastail 1988-1998

Sulge

Saateks

Kirjutan neid ridu aprilliööl vanas majas Emajõe kaldal. See öö pidi kuluma kakuhäälte tabamiseks, ent hämarus saabus koos vihmaga. Põhjuse, miks kakuretkest oli mõistlik loobuda, leiate kahe aasta taguse Hirundo veergudelt. Alljärgnevas aga tahan jagada oma mõtteid selle kohta, miks ornitoloogiaühingu ajakiri on just niisugune nagu ta on.

Kentsakas, ent hoolimata peaaegu viieteistkümneaastasest ilmumisloost ei meenu mulle, et keegi Hirundo tegijaist oleks sõnastanud ajakirja eesmärki – valitsusvälise organisatsiooni häälekandjal peaks seesugune laiem eesmärk ju kindlasti olema. Küllap ongi, ning minu tõlgendus, mille taustaks üle viie aasta ajakirja toimetamist, kõlab nii: Hirundo eesmärk on hoida puhtana meie teadmiste lätted Eesti lindude käekäigu kohta. Too käekäik on ju ühest küljest lõputult põnev, kuid teisalt koputab üha enam ka maailma muutva sulgedeta looma südametunnistusele. Hirundo peaks olema uudishimuliku ja hooliva linnusõbra abiline, edasipüüdliku eeskuju ning popularisaatori “tark mees taskus”.

Ei maksa arvata, justnagu poleks toimetus arutlenud võimaluste üle muuta ajakirja ajaviitelisemaks ja populaarsemaks. Põhjus, miks Hirundo jätkab algset joont, näib peituvat eelkõige väljaandja kõhnavõitu rahakotis ning sellega kaasnevalt väikeses ilmumismahus ja tagasihoidlikes tehnilistes võimalustes. Neis oludes pole mõistlik võistelda Eesti ajakirjandusturu kaunite värvitrükis looduseajakirjadega, liiatigi kuna EOÜ nende väljaandmises nüüd lausa õiguslikult osaleb.

Et teadmiste lätteid Eesti linnuasjanduse kohta puhtana hoida, on Hirundo tegijad püüdnud järgida eelkõige kolme reeglit: ajakiri peab kajastama olulist, olema usaldatav ning ilmuma eesti keeles.

Vaevalt suudab keegi eksimatult hinnata, millised muutused meie linnustikus, sündmused ühingu tegevuses ja laiemaltki on pikas perspektiivis olulised. Tuleb teha valik, mida raiuda raamatusse, ning mis võiks jääda pigem arhiividesse, inimeste mälusse ja hinge. Kas see valik on seni olnud hea, seda hinnatakse kunagi palju hiljem, ent kellele ei meeldiks anda välja ajakirja, mida on põhjust ikka ja jälle lehitseda. Niisiis – kes soovib saada aimu selle põhimõtte teostumisest, võiks näiteks uurida, kas ja kui palju on käesoleva numbri autorid viidanud Hirundos varem ilmunule. Hiljutine pisiuuring Hirundo viidatavuse kohta näitaski viimaste aastate suurt tõusulainet, mille pritsmed on nüüdseks jõudnud ka rahvusvaheliste teadusajakirjade artiklitesse.

Usaldatavuse, st. teadmiste lätte puhtuse püüd määrab suuresti Hirundo vormi. Kahjuks ei piisa lahedast jutust, et mõjuda veenvalt neile, kellel on vaja tõde ning kelle tööd ja arusaamu see tõde mõjutama hakkab. Nendeks tõeotsijateks on näiteks looduskaitseametnikud ja “rohelised”, õpetajad ja elukutselised linnu-uurijad. Usaldatavuse tasu on usaldus. Olen tundnud suurt rõõmu, kui Hirundos avaldatu peale taltub linnukaitsjaid naiivseteks lasteks pidav ametnik või ärimees ning looduses jääb sündimata korvamatu hävitustöö. Nii et Hirundo numbritabelid, viited ja kirjanduse nimestikud, vonklevate joontega graafikud ning salapärased “statistilised testid” ei ole mitte lugejate kiusuks rajale pillutatud kivirüngad, vaid toetuspunktid nendele, kes teadmiste mäestikes turnides elu ja tervist tahavad hoida. Toimetuse asi on olnud vaadata, et eesmärk ja vahend segamini ei läheks ning artiklite loetavus ja turvalisus tasakaalus püsiksid.

Eesti keele oskajaid ei ole maailmas palju ning märgid näitavad, et neid jääb aina vähemaks. Naljaga pooleks võib väita, et Hirundo on maailma juhtiv eestikeelne ornitoloogiaajakiri, ja küllap on sellel oma tähendus ka keele ja kultuuri säilimise jaoks. Eestikeelseid oskussõnu, lindude ja nende vaatlemise-uurimisega seotud väljendeid ei soosi globaliseeruv tippteadus, kuid ometi on see samasugune pooljuhuslikult sündinud rikkus nagu ellujäämisraskustes vaevlev suur-konnakotkas või lindude massränne Lääne-Eesti märgaladel.

Eesti linde puudutavate teadmiste lätted saavad alguse lageda taeva all, kus vaatluspäevikutesse ilmuvad esimesed märkmed, siis küsimused ja lõpuks vastused. Me kõik saame midagi teha selleks, et need lätted ei kuivaks.

Asko Lõhmus
Hirundo toimetaja 1997-2002
EOÜ nõukogu liige

Sulge