Supplementum 7/2003

Andres Kuresoo
Leho Luigujõe
Rohunepp ja tema kaitse Eestis

Kokkuvõte

Käesolev väljaanne põhineb rohunepi Gallinago media kaitsekorralduskaval aastateks 2002-2006. Rahvusvahelises IUCN Punases Raamatus on rohunepp määratletud kui ohulähedane linnuliik, mistõttu 2002. a. sai kaante vahele ka rahvusvaheline tegevuskava liigi kaitse korraldamiseks. Viimase koostamisel oli Eestis läbiviidud uuringute tulemustel oluline kaal, sest liiki on põhjalikumalt uuritud vähestes Euroopa riikides. Rohunepi läänepoolne asurkond on nüüdseks hävinud ja Euroopas pesitseb liik praegusel ajal üksnes Ida-Euroopas ja Skandinaaviamaades. Eestis on teada umbes 70 rohunepi püsivat esinemisala, kuid mängupaikade arv võib olla üle saja. Eesti asurkonna suuruseks on hinnanguliselt 600-800 isalindu.

Rohunepi pesitsusalad asuvad meil peamiselt suurematel üleujutatavatel lamminiitudel. Liik eelistab lagedaid või osaliselt põõsastunud niite, paremini käib ta käsi niidetavatel või karjatatavatel aladel. Kuna niitude majandamine on viimasel tosinal aastal osutunud vähetulusaks, on Eesti asurkond nüüdseks koondumas kaitsealadele, kus niitude hooldamist riiklikult toetatakse. Suuremad ja elujõulisemad asurkonnad paiknevad tänapäeval Suur-Emajõe, Kasari, Soomaa ja Mustajõe luhtadel. Mängupaiku on teada ka soodest, hüljatud poldritelt ja isegi raiesmikelt. Rohunepi toit koosneb peamiselt mullaselgrootutest, eriti vihmaussidest. Kuigi liigi taastootmise kohta on andmed kasinad, võib Eesti rohunepi asurkonna praegust seisundit siiski pidada rahuldavaks. Peamiseks ohuteguriks on pesa- ja mängupaikade hävimine, varajane niitmine, looduslike tingimuste ebastabiilsus (kevadised üleujutused, põlengud) ja tõenäoliselt röövloomade arvukuse kasv.

Rohunepp on rangelt kaitstud EL linnudirektiivi ja mitmete rahvusvaheliste lepete alusel. Eesti Punase Raamatu järgi on rohunepp eriti ohustatud, lisaks on ta II kategooria kaitsealune liik. Eesti asurkonna kaitseks on vaja säilitada liigi elupaiku, tõhustada asurkonna seisundi jälgimist ja liigi tutvustamist. Selleks määratleti kaitsekorralduskavas 16 vajalikku tegevust. Elupaikade säilitamiseks on vaja säästa suuremaid lamminiite kinnikasvamisest, vältida nende kuivendamist ja muul moel hävitamist. Uurijad peaksid läbi viima liigi arvukuse seiret, täpsustama liigi elupaiganõudeid ning selgitama rakendatavate kaitsemeetmete tulemuslikkust. Rohunepi tutvustamisega on juba algust tehtud – valminud on põhjalik voldik liigi bioloogiast ja kaitsest ning üks Põhja-Euroopa tuntumaid rohunepi mängupaiku Käreveres on varustatud infotahvliga. 2006. a. peavad eksperdid andma hinnangu loetletud kaitsemeetmete tõhususele ja kavandama edasist kaitsetegevust.