Jõgeva linna pesakastiprojekti edukusest 2023. ja 2024. aastal

---

Kokkuvõte

Tehispesade paigutamine linna rohealadele on sage praktika õõnsustes pesitsevate lindude elupaikade parendamiseks. Uute pesitsemisvõimaluste loomine nõuab alati ümbritseva elupaiga kandevõime hindamist, et vältida võimalikku ökolõksu. Käesolev töö annab hinnangu Jõgeva linnaruumi paigutatud pesakastide efektiivsusele aastatel 2022–2024 kogutud andmete põhjal. Hinnangu andmiseks kõrvutati vaatlusala pesakastilindude pesitsemisedukust loodusmaastiku pesakastilindudega, võrreldi pesakastide asustatust, esimese muna munemise aega, kurna suurust ja lennuvõimestunud poegade arvu ning pesapoegade kehamassiindeksit. Lisaks anti hinnang pesarüüste ja liikidevahelise konkurentsi kohta. Saadud tulemuste põhjal on võimalik anda soovitusi samalaadsetele projektidele linnaruumis.

Sissejuhatus

Pesakastide paigaldamine on üks levinumaid viise kindla elupaiga liigirikkuse ja suluspesitsejate arvukuse suurendamiseks. Kuna viimastel aastatel on hakatud pöörama aina rohkem tähelepanu elurikkuse suurendamiseks linnaruumis, on ka pesakastid linnapildis tavapäraseks nähtuseks muutunud. Pesakastide paigaldamisega võib aga kaasneda oht, et pesapaiga lähiümbrus ei toeta lindude edukat pesitsemist piisavalt.

Laialdaselt on täheldatud, et linnakeskkonnas alustavad linnud munemist varem kui loodusmaastikul (Isaksson 2018, Seress et al. 2018, de Satgé et al. 2019). Eelkõige võib sellist käitumist põhjustada soojussaare efekt, mis on tingitud päikesekiirgust neelavatest materjalidest ehitatud hoonetest ja pindadest (asfalt) ning õhureostusest, mille tõttu on linnakeskkond soojem kui ümbritsevad mittelinnastunud alad (Isaksson 2018). Siiski on tõdetud, et kuigi puud võivad kõrgema temperatuuri tõttu varem lehte minna, ei tähenda see paljude lindude peamise toidu, röövikute varasemat kättesaadavust (Seress et al. 2018). See võib pesitsemise ajastamise linnalindude jaoks raskemaks muuta, sest keskkonna temperatuur on küll kõrgem, kuid poegade maksimaalse toidunõudluse ajal ei pruugi piisavalt toitu leiduda.

Lisaks temperatuurile arvestavad linnud pesitsemise alustamisel ka päeva pikkusega, sest see stimuleerib paljunemist mõjutavaid hormoone (Isaksson 2018). Nii avastasid Dominoni jt. (2013), et öösel hämara valgusega mõjutatud musträstad (Turdus merula) alustasid paaritumistegevusega kuni kuu aega varem kui liigikaaslased, kes veetsid öö pimedas keskkonnas. Linnas võib sellise olukorra tekitada valgusreostus (Isaksson 2018): terve öö jooksul põlevad tänavalambid, hoonete sise- ja välisvalgustus, valgustatud välireklaamid.

Lisaks on täheldatud, et linnalindude kurnad on väiksemad kui maal pesitsevatel liigikaaslastel (Bailly et al. 2016, Seress et al. 2018, de Satgé et al. 2019, Branston et al. 2021). Üks põhjus võib olla linnakeskkonnast tingitud suurem pesitsustihedus, mis tekitab konkurentsi toidu pärast (Branston et al. 2021). Teine põhjus võib olla toidu kvaliteet: linnud leiavad linnas toitu kergemini, kuid valdavalt on tegemist inimtekkelise toidu jäätmetega, mis on seega tavaliselt ka väiksema toiteväärtusega, sisaldades rohkelt energiat, kuid vähe vajalikke vitamiine ja mikrotoitaineid (Salmón et al. 2016, Isaksson 2018, Seress et al. 2020, Sinkovics et al. 2021). Toidust aga oleneb vanalindude, eriti emase linnu konditsioon, mis omakorda mõjutab kurna suurust (Branston et al. 2021) ja kvaliteeti (Pickett et al. 2013, Bailly et al. 2016), sest emalt kanduvad üle poja arenemiseks vajalikud toitained, nagu munakollases leiduvad rasvhapped (Toledo et al. 2016) ja karotenoidid (Fitze et al. 2003, Bailly et al. 2016). Nii organismisiseseid põletikke pärssivaid omega-3 rasvhappeid (Andersson et al. 2015) kui ka arengut, immuunsüsteemi, nägemist ja pigmentatsiooni mõjutavaid karotenoide (Isaksson 2018) leidub rohkesti röövikutes, kes on suvel mitme linnuliigi peamiseks toiduks. Röövikuid leidub reostuse ja puude vähesuse tõttu linnas aga kordades vähem kui metsas (Isaksson 2018, Seress et al. 2020). Siiski on mõned uuringud näidanud, et kuigi linnalindude sulestik on loodusmaastiku lindude omast tuhmim, mis justkui viitaks karotenoidide vähesusele, pole nende karotenoiditase väga erinev. See võib tähendada, et linnas elavad linnud kasutavad karotenoide mitte sulestiku hooldamiseks, vaid immuunsüsteemi tugevdamiseks. (Fitze et al. 2003, Sepp et al. 2017) Samas leidsid Pickett jt. (2013), kes uurisid geneetiliste ja kasuvanemate konditsiooni mõju rasvatihase poegadele, et kollasema sulestikuga ja suurema kehamassiga emaste rasvatihaste pojad olid tulevikus raskemad, isegi kui neid kasvatas kasuema. Senar jt. (2002) leidsid sarnases uuringus, et sinitihase poegade jooksme pikkus oli positiivses korrelatsioonis geneetiliste vanemate jooksme pikkusega, aga samas ka isaslinnu sulestiku kollasusega, kui neid kasvatas kasuisa. See tähendab, et vanalindude konditsioonist oleneb ühel või teisel moel ka poegade seisund.

Poegade toitumusest pesapojana oleneb nende seisund ja edasine elu. Mitu uuringut on näidanud, et suurema massiga pojad on tulevikus edukamad, näiteks populatsiooni lisandumisel (Monrós et al. 2002, Seress et al. 2020). Linnakeskkonnas kasvanud linnupojad on aga väiksemad kui metsas kasvanud liigikaaslased (Bailly et al. 2016, Seress et al. 2020) ning neid lennuvõimestub vähem (de Satgé et al. 2019, Wawrzyniak et al. 2020). Põhjus on halvem toitumus – linnas on vähe kvaliteetset toitu. Näiteks leiti ühes Ungaris tehtud uuringus, et linnalindude pojad saavutasid metsalindude poegadega samaväärse konditsiooni vaid siis, kui neile anti lisatoitu (Seress et al. 2020); teises uuringus avastati, et linnas kasvanud rasvatihase poegade toidust moodustasid röövikud 50–70% ning nende kehamass oli umbes 20% väiksem kui metsas kasvanud liigikaaslastel, kelle toidust moodustasid röövikud 80–90% (Sinkovics et al. 2021).

Artikkel põhineb uurimistööl, mille eesmärk oli hinnata Jõgeva kohaliku omavalitsuse planeeritud pesakastide paigutamise efektiivsust ja anda soovitusi nende edasiseks kasutamiseks Jõgeva linnas ning alevis. Selleks võrreldi linna- ja loodusmaastiku pesakastilindude pesitsemisedukust rasvatihase, sinitihase ja must-kärbsenäpi pesitsusandmete põhjal.

Metoodika

Uuringualad

Andmed koguti 2023. ja 2024. aasta kevadel. Jõgeva linnas ja alevikus asus 175 pesakasti, neist 120 linna keskosas (Piiri park, koolide ümbrus, raudteeäärsed pargid, kettagolfipark), 18 Pedja jõe ääres ning 37 Jõgeva alevikus ja veskijärve saarel. Kuna veskijärve saar on osaliselt kinni kasvanud parkmets, mille looduslikud tingimused vastavad pigem loodusmaastikule, ei kaasatud seal asuvate pesakastide andmeid linnamaastiku analüüsi.
Et võrrelda linnamaastikul pesitsevate lindude pesitsemisedukust, koguti andmeid Põlvamaal asuva Veski küla loodusmaastikult, kus asus 65 pesakasti: 11 taluhoovis, 3 pajuvõsas, 15 metsa ja heinamaa piiril ning 36 segametsas.

Kõik pesakastid vastasid standardmõõtmetele ja iga kast märgistati sellele iseloomuliku numbrikombinatsiooniga. Mõlema vaalusala pesakastid kanti Google Mapsi kaardile. Jõgeva pesakastides pesitsenud kuldnokki andmete analüüsi ei kaasatud, sest Veski külas on kuldnokki vähe ning neile sobilikke pesakaste sinna ei paigaldatud.

Andmete kogumine ja analüüsimine

Pesakaste kontrolliti regulaarselt, kahe aasta jooksul tehti uuringualadel kokku 44 kontrollkäiku. Kontrollimisel tehti kindlaks pesakastide asustatus, esimese muna munemise kuupäev, kurna suurus ja koorunud poegade arv, lennuvõimestunud poegade arv ja nende konditsioon, pesa hülgamine või pesa rüüstamine. Analüüsi kaasati ainult esimese pesitsuse andmed ning ka Aleks Mattias Mäekivi (2023) kogutud andmed Jõgeva uuringuala pesakastide asustatuse kohta 2022. aastal.

Lennuvõimestunud poegade arvuks loeti rõngastatud poegade arv. Pesapoegade konditsiooni hindamiseks kasutati kehamassiindeksit (KMI), mis aitab hinnata lindude toitumisvõimalusi ning võrrelda piirkondade pesitusvõimalusi. KMI kasutuselevõtt oli vajalik, kuna pesapoegi kaaluti erinevas vanuses (9–16 päeva) ning nende absoluutmõõtmeid (mass, tiiva ja jooksme pikkus) ei saa sel juhul võrrelda, aga KMI võimaldab hinnata poja toitumust erinevates vanustes. Võrdlemise aluseks võeti jooksme järgi leitud KMI (KMI = jooksme pikkus (mm) jagatud kehamassiga (g)), kuna jookse kasvab pesapoja puhul kiiremini täismõõtu ja muutub väiksemates piirides kui tiiva pikkus (Marko Mägi suulised andmed).
Andmeid analüüsiti statistikaprogrammiga RStudio 4.4.0 (R Core Team 2024).

Tulemused

Pesakastide asustatus

Kaasatud on kõik linnuliigid, kes pesakastides pesitsesid: Veski külas sinitihane (Cyanistes caeruleus), rasvatihane (Parus major), must-kärbsenäpp (Ficedula hypoleuca), väänkael (Jynx torquilla); Jõgeval sinitihane, rasvatihane, must-kärbsenäpp, kuldnokk (Sturnus vulgaris), puukoristaja (Sitta europaea), põldvarblane (Passer montanus) (tabel 1, joonis 1).

Munemise alustamine

Kuna teised liigid olid vähearvukad, tehti peamised võrdlused rasvatihaste ja must-kärbsenäppide kohta. Rasvatihased alustasid Jõgeval munemist keskmiselt aasta 117. päeval (SD = 5,98), Veski külas aasta 115. päeval (SD = 4,63) ja erinevus kahe piirkonna vahel oli statistiliselt oluline (p < 0,001) (joonis 2A). Must-kärbsenäpid alustasid Jõgeval munemist keskmiselt aasta 139. päeval (SD = 3,40), Veski külas aasta 136. päeval (SD = 3,87) ja erinevus kahe piirkonna vahel oli statistiliselt oluline (p < 0,001) (joonis 2B).

Kurna suurus

Rasvatihase keskmine kurna suurus oli Jõgeval 9,52 (SD = 1,58), Veski külas 11,26 (SD = 1,33) ja erinevus kahe piirkonna vahel oli statistiliselt oluline (p < 0,001) (joonis 3A). Must-kärbsenäpi keskmine kurna suurus oli Jõgeval 6,84 (SD = 0,99), Veski külas 7,33 (SD = 0,74), erinevus kahe piirkonna vahel oli statistiliselt oluline (p < 0,001) (joonis 3B).

Lennuvõimestunud poegade arv

Rasvatihase keskmine lennuvõimestunud poegade arv Jõgeval oli 7,86 (SD = 2,03), Veski külas 10,40 (SD = 2,01) ja erinevus on statistiliselt oluline (p < 0,001) (joonis 4A). Must-kärbsenäpi keskmine lennuvõimestunud poegade arv Jõgeval oli 6,31 (SD = 1,28), Veski külas 6,70 (SD = 0,87) ja erinevus oli statistiliselt oluline (p < 0,01) (joonis 4B).

Kehamassiindeks

Rasvatihase keskmine KMI Jõgeval oli 0,73 (SD = 0,08), Veski külas 0,76 (SD = 0,07) ja erinevus kahe piirkonna vahel oli statistiliselt oluline (p < 0,001) (joonis 5A). Must-kärbsenäpi keskmine KMI Jõgeval oli 0,70 (SD = 0,08), Veski külas 0,69 (SD = 0,07) ja erinevus kahe piirkonna vahel ei olnud statistiliselt oluline (p = 0,133) (joonis 5B).

Liikidevaheline konkurents ja rüüste

Kahe aasta jooksul ilmnes mõlemal uuringualal liikidevahelist konkurentsi. Jõgeval asendus ühe liigi pesa teise liigi pesaga 11 korral, Veski külas 10 korral. Enamasti asendus rasvatihase pesa must-kärbsenäpi pesaga. Kuna enamasti jääb väiksemat kasvu must-kärbsenäpp suuremale, raskemale ja ka agressiivsemale rasvatihasele võitluses alla, võib arvata, et algselt pesitsema hakanud rasvatihane langes mõne röövlooma saagiks ning sai hukka või oli mingil muul põhjusel sunnitud pesitsemise katkestama, misjärel must-kärbsenäpp sai pesa hõivata. 2023. aastal leiti Jõgeval kolmest pesakastist surnud isane must-kärbsenäpp. Ühes pesakastis olid sel ajal veel koorumata, kahes koorunud rasvatihase pojad. Kõigis kolmes pesakastis pesitseti edukalt lõpuni ning tibud said ka rõngastatud. 2024. aastal leiti Veski külas kahes pesakastis tihase pesast surnud isane must-kärbsenäpp, kusjuures tihane edasi ei pesitsenud ning pesakastid hõivas järgmine must-kärbsenäpi paar. Mõlemal uuringuaastal segas Veski külas rasvatihase pesitsemist ka väänkael, kes kahel korral tõrjus rasvatihase pesakastist välja ning pesitses seal ise. Kolm pesakasti hõivas vapsik, neis pesakastides jäi pesitsemine pooleli.

Rüüstamist esines Jõgeval kuus korda, Veski külas 14 korda. Jõgeval oli selgelt tegu inimüüstega – pesakaste puu küljes hoidvad traadid olid lahti harutatud ning terve kast alla tõmmatud. Mõlemal aastal kadus niimoodi üks pesakast, kusjuures tihastel oli nendes kastides pesitsemine pooleli. Pesakasti alla tõmbamise tõttu kannatas ka ühe must-kärbsenäpi pesitsuskatse. Veski külas oli rüüstamine pisut teistsugune. 2023. aastal leiti kontrollkäikude ajal segametsas ja selle äärealadel kuus pesakasti, millel oli kaas maha lükatud ning sees tühi pesa. Tõenäoliselt tegi seda nugis või mõni teine suurem loom. 2024. aasta kevadel tõmmati pesakastide kaaned traadiga kinni ning sel aastal kadus ainult ühel pesakastil kaas pealt. Pesakastis pesitsenud must-kärbsenäpi pesitsus jäi pooleli. Seega 2024. aastal rüüstamine vähenes, kuid see-eest suurenes mahajäetud pesade arv – neli munadega ja üks vastkoorunud poegadega pesa jäeti maha samas piirkonnas, kus 2023. aastal oli kõige rohkem rüüstamisi toimunud. Võib arvata, et nugis või mõni muu loom, kes enam pesakasti sisemusele ligi ei pääsenud, võis pesa läheduses hoopis vanalinde oodata ning nad eemale peletada või surmata. Kahe aasta jooksul rüüstati kaheksal korral pesa ka ilma kaant maha lükkamata, tõenäoliselt tegi seda mõni lind (näiteks rähn) või väiksem imetaja, kes kastiaugust sisse mahtus.

Arutelu

Võiks arvata, et linnamaastikul asustavad linnud rohkem pesakaste, sest pesitsemiseks sobilikke looduslikke õõnsusi on vähem kui loodusmaastikul. Jõgeval asutatigi protsentuaalselt rohkem pesakaste, kuid erinevus Veski külaga polnud väga suur: Jõgeval asustati kolme aasta jooksul keskmiselt 73% pesakastidest, Veski külas asustati kahe aasta jooksul keskmiselt 65% pesakastidest. Asustatuse kõrge protsent loodusmaastikul võib viidata kvaliteetsete looduslike õõnsuste puudumisele, mille põhjus võib olla õõnsusi uuristavate rähnide vähesus või sobivate puude puudumine (näiteks kuusenoorendikes), aga ka sage rüüstamine, mille tõttu võivad pesakastid kui näiliselt kvaliteetsemad pesitsuskohad lindudele atraktiivsemad olla.
Nii Jõgeval kui Veski külas osutusid mõned piirkonnad populaarsemaks kui teised. Jõgeval oli pesakastide asustatus kolme aasta peale kõige suurem Piiri pargis ja Pedja jõe ääres, kus asustati vastavalt 84% ja 88% pesakastidest. Piiri pargi pesakastide populaarsus lindude hulgas võis tuleneda sellest, et sinna paigaldati peamiselt kuldnokkadele mõeldud pesakastid ning kuldnokad võivad üksteisele üpris lähestikku pesitseda, samas kui teised liigid eelistavad paari peale suuremat territooriumit. Pedja jõe äär, kuhu paigaldati vaid tihastele ja kärbsenäppidele mõeldud pesakastid, võis atraktiivne olla, sest see asub linnast kaugemal ning inimeste põhjustatud häirimist on vähem. Ülejäänud piirkondades – raudtee ääres, koolide ümbruses ja kettagolfipargis – oli asustatus üpris sarnane: 63–66%. Väiksem asustatus võis tuleneda liikluse ja piirkonnas pesitsevate vareste põhjustatud häirimisest.
Veski küla uuringuala selle maastiku ülesehituse tõttu samal moel piirkondadeks ei jagatud, kuid täheldati, et lindude seas osutusid populaarseks sügavamal metsas paiknevad pesakastid, tõenäoliselt on lindudel seal üpris lihtne toitu leida ning mööda sõitvad autod ei sega neid nii palju kui teele lähemal pesitsevaid linde. Tihedast asustusest võib eeldada, et selles kuuse enamusega metsatukas võisteldi looduslike õõnsuste pärast ning pesakastid olid konkurentsile leevenduseks. See-eest esines pesarüüstet just selles metsatukas kõige rohkem: 2023. aastal rüüstati üheksast pesast neli, 2024. aastal 12 pesast kuus. On keeruline öelda, kas piirkonna looduslikes õõnsustes oli pesarüüste sagedasem või mitte, kuid sarnaselt varasemates uuringutes täheldatuga (Mitrus 2003, Czeszczewik 2004) võib arvata, et pesakaste rüüstati, sest neid on loodusmaastikul lihtsam märgata kui looduslikke õõnsusi, mistõttu võib pesakastide sisemus röövloomadele lihtsam saak olla. Ka Jõgeval ilmnes rüüstamist, kuid rüüstajad olid inimesed. Kuigi rüüstatud pesakaste oli linnas vaid kuus, võib selline käitumine tulevikus jätkuda, sest pesakastid on kergesti märgatavad ning paraku tõmbavad ka lõhkujate tähelepanu. Et pesakastid ei muutuks lindudele ökolõksuks, tuleks need paigaldada kõrgemale ja varjatumatesse kohtadesse.

Linna võiks pidada lindudele soodsaks elukeskkonnaks, sest toidubaas on stabiilsem ja keskkond soojem kui maapiirkonnas, mistõttu linnalinnud saavutavad sigimiseks vajaliku seisundi kiiremini ning alustavad pesitsemist varem kui maalinnud. Jõgeva ja Veski küla pesakastilindude andmed seda mõttekäiku ei toeta: Veski küla rasvatihased ja must-kärbsenäpid alustasid pesitsemist varem kui Jõgeval elavad liigikaaslased. Tõenäoliselt oli linnalindude pesitsemise hilisem alustamine tingitud piirkondade temperatuurierinevustest: Veski küla keskmine ööpäevane temperatuur oli umbes 3 °C võrra kõrgem kui Jõgeval. Kõrgem õhutemperatuur võis tuleneda uuringualade aluskivimitest – Veski küla asub Devoni ajastu liivakivil, Jõgeva aga Siluri ajastu lubjakivil (Eesti Rahvusatlas 2019). Kuna liivakivi on poorsem, laseb see vett kergemini läbi kui lubjakivi, mistõttu kuivab ja soojeneb liivakivil paiknev maapind kiiremini, soojendades ka õhutemperatuuri kiiremini kui lubjakivil asuv maapind (Vaike Rootsmaa, suulised andmed). Ka tehisvalgus ei mõjutanud linde pesitsemist varem alustama, ilmselt seetõttu, et Jõgeva on väike linn (pindala umbes 4 km²) ning selle valgusreostus (20,7 mag/arcsec²) on kordades väiksem kui suuremates linnades, näiteks Tartus (18,2 mag/arcsec²) ja Tallinnas (17,8 mag/arcsec²) (Light Pollution Atlas 2022).
Jõgeva ja Veski küla pesakastidest kogutud andmed kinnitasid varasemate uuringute (Bailly et al. 2016, Seress et al. 2018, de Satgé et al. 2019, Branston et al. 2021) tulemusi: loodusmaastiku lindude kurnad olid suuremad kui linnalindude kurnad – Veski küla rasvatihaste kurnad olid keskmiselt 1,74 muna võrra suuremad kui Jõgeval elavate liigikaaslaste kurnad. Peaaegu kahe muna suurune erinevus võib tähendada, et Veski küla emased rasvatihased pidasid looduskeskkonna toiduressursse piisavaks, et kasvatada üles suurem pesakond, samas kui Jõgeva emaslinnud otsustasid oma pesitsemiskeskkonna ressursside põhjal panustada väiksema pesakonna kasvatamisele, pannes seejuures rõhku poegade kvaliteetsemale seisundile.

Poegade lennuvõimestumise ajaks olid Veski küla rasvatihased oma edu veel 0,8 poja võrra kasvatanud: neil lennuvõimestus 2,54 poega rohkem kui Jõgeval, kusjuures Veski küla rasvatihaste keskmine kehamassiindeks oli pisut kõrgem kui Jõgeval pesitsevatel liigikaaslastel, vastavalt 0,76 ja 0,73. Seega suutsid Veski küla rasvatihased üles kasvatada rohkem poegi ning poegade konditsioon oli parem. See võib viidata looduskeskkonna paremale toidubaasile – lindudel oli lihtne leida kvaliteetsemat, röövikuterohkemat toitu kui linnamaastikul. See sobitub Ungaris tehtud uuringu (Sinkovics et al. 2021) tulemustega: maalindude pojad olid lennuvõimestudes raskemad, sest nende toidus oli rohkem röövikuid kui linnalindude toidus. Hea toidubaas võib tähendada, et ka vanalinnud olid paremas konditsioonis kui Jõgeval elavad liigikaaslased. Seega võis Veski küla rasvatihaste poegade kõrgem keskmine kehamassiindeks tuleneda lisaks kvaliteetsele toidule ka vanemate heast tervisest ja sellest tingitud parema väljanägemise mõjust poegadele, nagu leidsid oma uuringutes ka Senar jt. (2002) ning Pickett jt. (2013).

Veski küla must-kärbsenäpid munesid samuti suurema kurna kui Jõgeva must-kärbsenäpid, vastavalt 7,33 ja 6,84 muna kurnas. Veski külas lennuvõimestus keskmiselt 6,70 ja Jõgeval keskmiselt 6,31 poega, kuid poegade kehamassiindeksite (Veski külas 0,69 ja Jõgeval 0,70) vahel statistiliselt olulist erinevust ei ilmnenud. Olulise erinevuse puudumine võib tähendada, et poegade koorumise ajaks olid uuringualade toidubaasid ühtlustunud. Seress jt. (2018) ning Branston jt. (2021) märkasid oma uurimustes, et metsas on röövikute kättesaadavuse haripunkt kõrgem ja see esineb vaid korra, kuid linnakeskkonnas on haripunkte mitu ning need on madalamad. Kuna must-kärbsenäpid alustavad pesitsemist 2–3 nädalat hiljem kui rasvatihased, on võimalik, et Veski küla must-kärbsenäppide pojad koorusid röövikute kättesaadavuse haripunktist hiljem ning vanalindudel polnud nii lihtne poegadele kvaliteetset toitu leida kui rasvatihastel. Jõgeva must-kärbsenäpid said aga tänu madalamatele haripunktidele viia poegadele nii palju toitu, et nende keskmine kehamassiindeks oli peaaegu võrdne loodusmaastikul kasvanud tibudega.

Tulemuste põhjal võib öelda, et Jõgeva pesakastiprojekt oli edukas. Kolme aasta jooksul registreeriti 164 edukat pesitsemist ning rõngastati 991 pesapoega. Kahe peamise pesakastilinnu, rasvatihase ja must-kärbsenäpi pesitsemisedukus kahel aastal oli võrreldes loodusmaastikul pesitsevate liigikaaslastega küll pisut madalam, kuid erinevused pesitsusparameetrite vahel olid pigem väikesed – vaadeldud pesakondadel olid Jõgeval head pesitsustingimused. Võib arvata, et selline pesakastide paigutamise tihedus linnakeskkonas on efektiivne ja võiks toimida ka teistes Jõgeva-laadse planeeringuga linnades.

Kasutatud kirjandus

• de Satgé, J., Strubbe, D., Elst, J., De Laet, J., Adriaensen, F., Matthysen, E. (2019). Urbanisation lowers great tit Parus major breeding success at multiple spatial scales. Journal of Avian Biology, 50.
• Isaksson, C. (2018). Impact of Urbanization on Birds. Bird Species, 235–257.
• Seress, G., Hammer, T., Bokony, V., Vincze, E., Preizner, B., Pipoly, I., Sinkovics, C., Evans, K. L., Liker, A. (2018). Impact of urbanization on abundance and phenology of caterpillars and consequences for breeding in an insectivorous bird. Ecological Applications, 28, 1–14.
• Dominoni, D., Quetting, M., Partecke, J. (2013). Artificial light at night advances avian reproductive physiology. Proceedings of the Royal Society Biological Sciences, 280.
• Bailly, J., Scheifler, R., Berthe, S., Clément-Demange, V.-A., Leblond, M., Pasteur, B., Faivre, B. (2016). From eggs to fledging: negative impact of urban habitat on reproduction in two tit species. Journal of Ornithology, 157.
• Branston, C. J., Capilla-Lasheras, P., Pollock, C. J., Griffiths, K., White, S., Dominoni, D. M. (2021). Urbanisation weakens selection on the timing of breeding and clutch size in blue tits but not in great tits. Behavioral Ecology and Sociobiology, 75.
• Salmón, P., Nilsson, J. F., Nord, A., Bensch, S., Isaksson, C. (2016). Urban environment shortens telomere length in nestling great tits, Parus major. The Royal Society Publishing Biology Letters, 12.
• Seress, G., Sándor, K., Evans, K. E., Liker, A. (2020). Food availability limits avian reproduction in the city: An experimental study on great tits Parus major. Journal of Animal Ecology, 89, 1570–1580.
• Sinkovics, C., Seress, G., Pipoly, I., Vincze, E., Liker, A. (2021). Great tits feed their nestlings with more but smaller prey items and fewer caterpillars in cities than in forests. Scientific Reports, 11.
• Pickett, S. R. A., Weber, S. B., McGraw, K. J., Norris, K. J., Evans, M. R. (2013). Environmental and Parental Influences on Offspring Health and Growth in Great Tits (Parus major). PLos ONE, 8.
• Toledo, A., Andersson, M. N., Wang, H.-L., Salmón, P., Watson, H., Burdge, G. C., Isaksson, C. (2016). Fatty acid profiles of great tit (Parus major) eggs differ between urban and rural habitats, but not between coniferous and deciduous forests. The Science of Nature, 103.
• Fitze, P. S., Tschirren, B., Richner, H. (2003). Carotenoid-based colour expression is determined early in nestling life. Behavioural Ecology, 137, 148–152.
• Andersson, M. N., Wang, H.-L., Nord, A., Salmón, P., Isaksson, C. (2015). Composition of physiologically important fatty acids in great tits differs between urban and rural populations on a seasonal basis. Frontiers in Ecology and Evolution, 3.
• Sepp, T., McGraw, K. J., Kaasik, A., Giraudeau, M. (2017). A review of urban impacts on avian life-history evolution: Does city living lead to slower pace of life? Global Change Biology, 24, 1452–1469.
• Senar, J. C., Figuerola, J., Pascual, J. (2002). Brighter yellow blue tits make better parents. Proceedings of the Royal Society Biological Sciences, 269, 257–261.
• Monrós, J. S., Belda, E. J., Barba, E. (2002). Post-fledging survival of individual great tits: the effect of hatching date and fledging mass. Oikos, 99, 481–488.
• Wawrzyniak, J., Glądalski, M., Kaliński, A., Bańbura, M., Markowski, M., Skwarska, J., Zieliński, P., Bańbura, J. (2020). Differences in the breeding performance of great tits Parus major between a forest and an urban are: a long term study on first clutches. The European Zoological Journal, 87, 294–309.
• Mäekivi, A. M. (2023). Jõgeva linna ja aleviku pesakastilindude pesitsemisnäitajad 2022. aasta kevadel. Uurimistöö. Tartu: Tartu Jaan Poska Gümnaasium.
• R Core Team (2024). R: A Language and Environment for Statistical Computing. R Foundation for Statistical Computing, Vienna, Austria.
• Czeszczewik, D. (2004). Breeding Success and Timing of the Pied Flycatcher Ficedula hypoleuca Nesting in Natural Holes and Nest-Boxes in the Białowieża Forest, Poland. Acta Ornithologica, 39, 15–20.
• Mitrus, C. (2003). A Comparison of the Breeding Ecology of Collared Flycatchers Nesting in Boxes and Natural Cavities. Journal of Field Ornithology, 74, 293–299.
• Eesti Rahvusatlas 2019. Eesti Rahvusatlas. Tartu, Regio.
• Light Pollution Atlas 2022. Light Pollution Atlas. https://djlorenz.github.io/astronomy/lp2022/.

Summary

Evaluation of urban nest box project performance in Jõgeva, Estonia: 2023–2024

Placement of artificial nests in urban green areas is a common practice aimed at improving habitats for cavity-nesting bird species. Creating new breeding opportunities requires a careful assessment of the surrounding habitat’s carrying capacity to avoid potential ecological traps.

This study evaluates the effectiveness of nest boxes placed in the urban landscape of Jõgeva, based on data collected from 2022 to 2024. To provide an informed assessment, nesting success of cavity-nesting birds within the study area was compared with that of birds using nest boxes in natural habitats. In addition, nest box occupancy, timing of first egg laying, clutch size, number of fledglings, and the body condition index of nestlings were analyzed.

The study also considered nest predation and interspecific competition. Based on the results obtained, recommendations can be made for similar urban habitat enhancement projects.