Mägi, E. & Pehlak, H. 2012: Tutkas ja tema kaitse Eestis.
PDF

Toming, M.
Väike-laukhani ja tema kaitse Eestis.
PDF

Männik, R. 2006: Kalakotkas ja tema kaitse Eestis.

Nellis, R. 2006: Kassikakk ja tema kaitse Eestis.

Ülo Väli
11 kaitsealust lindu – elupaigad ja nende kaitse

Kokkuvõte

Käesolev väljaanne on kogumik üheteistkümne Eestis pesitseva kaitsealuse linnuliigi elupaikadest ja nende kaitseks vajalikest meetmetest. Käsitletud lindude hulka mahuvad sarvikpütt, valge-toonekurg, kanakull, laanepüü, rukkirääk, valgeselg-kirjurähn, jäälind, nõmmelõoke, väike-kärbsenäpp, punaselg-õgija, põldtsiitsitaja.

Raamat algab kokkuvõtlike tutvustustega liikidest ning nende elupaikade kaitsest. Sellele järgnevad pikemad ülevaated, millest saab aimu väljapakutud meetmete tagamaadest. Iga liigi puhul on kõigepealt esitatud kaitse ja selle eesmärkide staatused. Seejärel on esitatud lühiinfo arvukusest, levikust ja pesitsusfenoloogiast. Põhjalikult on käsitletud Eestis ning mujal maailmas läbiviidud uurimuste tulemusi lindude elupaikadest nii maastiku kui pesa lähiümbruse tasemel. Vaadeldud on mujal elupaikade kaitsel kasutatud võimalusi ning Eestis juba tarvitusel olevaid kaitsemeetmeid. Lõpuks on arutletud edasiste kaitsevajaduste ja -suundade üle ning pakutud välja optimaalsed abinõud. Meetmed on eristatud üldisteks, mida saab rakendada populatsioonide kaitseks riiklikul tasemel strateegilisi otsuseid tehes, ning konkreetseteks, mille abil saame kaitsta iga üksikut pesapaika. Viimaseid ei ole muidugi tavalisemate liikide puhul võimalik rakendada kõigi pesade puhul, kuid siiski tasuks neid kasutada eri tüüpi kaitsealadel ning nendest saab juhinduda iga loodussõbralik maaomanik, kelle maal pesitseb vastav liik.

Andres Kuresoo
Leho Luigujõe
Rohunepp ja tema kaitse Eestis

Kokkuvõte

Käesolev väljaanne põhineb rohunepi Gallinago media kaitsekorralduskaval aastateks 2002-2006. Rahvusvahelises IUCN Punases Raamatus on rohunepp määratletud kui ohulähedane linnuliik, mistõttu 2002. a. sai kaante vahele ka rahvusvaheline tegevuskava liigi kaitse korraldamiseks. Viimase koostamisel oli Eestis läbiviidud uuringute tulemustel oluline kaal, sest liiki on põhjalikumalt uuritud vähestes Euroopa riikides. Rohunepi läänepoolne asurkond on nüüdseks hävinud ja Euroopas pesitseb liik praegusel ajal üksnes Ida-Euroopas ja Skandinaaviamaades. Eestis on teada umbes 70 rohunepi püsivat esinemisala, kuid mängupaikade arv võib olla üle saja. Eesti asurkonna suuruseks on hinnanguliselt 600-800 isalindu.

Rohunepi pesitsusalad asuvad meil peamiselt suurematel üleujutatavatel lamminiitudel. Liik eelistab lagedaid või osaliselt põõsastunud niite, paremini käib ta käsi niidetavatel või karjatatavatel aladel. Kuna niitude majandamine on viimasel tosinal aastal osutunud vähetulusaks, on Eesti asurkond nüüdseks koondumas kaitsealadele, kus niitude hooldamist riiklikult toetatakse. Suuremad ja elujõulisemad asurkonnad paiknevad tänapäeval Suur-Emajõe, Kasari, Soomaa ja Mustajõe luhtadel. Mängupaiku on teada ka soodest, hüljatud poldritelt ja isegi raiesmikelt. Rohunepi toit koosneb peamiselt mullaselgrootutest, eriti vihmaussidest. Kuigi liigi taastootmise kohta on andmed kasinad, võib Eesti rohunepi asurkonna praegust seisundit siiski pidada rahuldavaks. Peamiseks ohuteguriks on pesa- ja mängupaikade hävimine, varajane niitmine, looduslike tingimuste ebastabiilsus (kevadised üleujutused, põlengud) ja tõenäoliselt röövloomade arvukuse kasv.

Rohunepp on rangelt kaitstud EL linnudirektiivi ja mitmete rahvusvaheliste lepete alusel. Eesti Punase Raamatu järgi on rohunepp eriti ohustatud, lisaks on ta II kategooria kaitsealune liik. Eesti asurkonna kaitseks on vaja säilitada liigi elupaiku, tõhustada asurkonna seisundi jälgimist ja liigi tutvustamist. Selleks määratleti kaitsekorralduskavas 16 vajalikku tegevust. Elupaikade säilitamiseks on vaja säästa suuremaid lamminiite kinnikasvamisest, vältida nende kuivendamist ja muul moel hävitamist. Uurijad peaksid läbi viima liigi arvukuse seiret, täpsustama liigi elupaiganõudeid ning selgitama rakendatavate kaitsemeetmete tulemuslikkust. Rohunepi tutvustamisega on juba algust tehtud – valminud on põhjalik voldik liigi bioloogiast ja kaitsest ning üks Põhja-Euroopa tuntumaid rohunepi mängupaiku Käreveres on varustatud infotahvliga. 2006. a. peavad eksperdid andma hinnangu loetletud kaitsemeetmete tõhususele ja kavandama edasist kaitsetegevust.

Ülo Väli
Väike-konnakotkas ja tema kaitse Eestis

Kokkuvõte

Käesolev väljaanne põhineb väike-konnakotka (Aquila pomarina) kaitsekorralduskaval aastateks 2003-2012. Väike-konnakotkas on Euroopa kotkastest üks arvukamaid, aga kuulub siiski ohustatud liikide hulka. Ka Eestis, kus praegu pesitseb 500-600 paari väike-konnakotkaid, on mõistetud, et selle linnu populatsioon on kergesti ohustatav.

Väike-konnakotka pesapaigad asuvad metsade servaaladel, enamasti vanades kuuse-rohketes puistutes. Jahti peetakse eelkõige niitudel, aga ka luhtadel ja põldudel. Toit koosneb peamiselt väikestest imetajatest, sagedamateks saakloomadeks on uruhiired. Keskmine produktiivsus aastatel 1981-2002 oli 0,62 lennuvõimestunud poega asustatud pesa kohta, kuid sigimisedukus erineb aastati. Eesti väike-konnakotka populatsiooni praegust seisundit võib pidada suhteliselt heaks. Peamiseks ohuteguriks on pesapaikade hävimine, tähtsad on ka pesitsusaegne häirimine, saagijahiks sobilike alade kadumine või nende kvaliteedi langus.
Väike-konnakotkas kuulub meil kõige rangemini kaitstavate liikide hulka, see on kooskõlas Euroopa Liidu väike-konnakotka kaitse tegevuskavas ette nähtuga. Eestis peaks edasine kaitse olema suunatud eeskätt seadusest tulenevate kaitsemeetmete täitmisele, populatsiooni seisundi jälgimisele ja liigi tutvustamisele. Selleks määratleti 17 vajalikku tegevust. Elupaikade kaitsel on kõige tähtsam kaitsekohustusteatiste väljastamine ja nendes pesapaikade kaitseks vajalike tegevuste esitamine, tõhus peab olema püsielupaikade arvestuse pidamine ja järelevalve pesapaikade kaitse üle. Hoolega tuleb seirata arvukust ja sigimisedukust ning analüüsida rakendatavate kaitsemeetmete tulemuslikkust. Konnakotkaid ja nende kaitset peaks avalikkusele tutvustama õppepäevadel ning meedia vahendusel. 2007. aastal tuleks hinnata kaitsemeetmete täitmise tõhusust ning planeerida edasine tegevus.

Ene Viht & Tiit Randla
Metsis. Eesti asurkonna seisund ja säilimise väljavaated

Kokkuvõte

Käesoleva väljaande aluseks on metsise (Tetrao urogallus) kaitsekorralduskava aastateks 2002-2011.

Metsis on langeva arvukusega liik, kelle kaitse on rahvusvahelise tähtsusega. Eestis elab 1,2-2 tuhat paari metsiseid, talvine arvukus võib küündida 3200-5300 linnuni. Aastate 1990-2000 keskmise põhjal on Eestis kevadel ligikaudu 1300 metsisekana. Eesti oludes tuleks kevadel miinimumarvukuseks pidada 1000 ja optimumarvukuseks 1500 emaslindu. Viimase 30 aastaga on meil tühjaks jäänud 30% teadaolevatest mängupaikadest. Selle tendentsi jätkumine viiks metsise hävimisele 21. sajandil.

Metsise ohutegurite prioriteetsuse analüüs Eestis näitab, et kõige suurem mõju on elupaikade vähenemisel ja nende kvaliteedi langusel. Tähtsuselt järgmine ohutegur on vaenlaste kõrge arvukus. Häirimine ja küttimine on suhteliselt väikese tähtsusega ohutegurid.
Senine seadusandlus ei taga metsisele tõhusat kaitset. Seepärast on oluline seadusandlust täiustada, konkretiseerida. Kaitsekord metsise kaitstavates elupaikades peab olema seadustatud. On tehtud metsise mänguaegsete püsielupaikade ja 10 hoiuala (Natura 2000 võrgustiku osana) projektid koos nendes vajaliku kaitsekorraga. Kaitsekorra koostamisel on aluseks võetud metsise elupaiganõudmised ja püütud välistada arvukusele negatiivselt mõjuvaid tegureid. Kaitsekord peab olema omanikule teavitatud ja tagatud lepinguga. Kui eraomanik või rentnik (haldaja) ei soostu lepingutingimustega, peaks riik rakendama sundi (kaitseala moodustamist). Metsise praktilise kaitse korraldamist peaks koordineerima ja ellu viima maakondlik keskkonnateenistus ning mänguaegsed püsielupaigad ja hoiualad peavad olema fikseeritud riiklikus registris. Kaitsekorralduskava uuendamine on planeeritud 2011. aastaks ja vahepealne seisundi uuring toimub 2005. aastal.
Metsise kaitse tegevuskavaga määratud esmatähtsad tegevused 2002-2005 a. on: 1) praktiliste kaitsemeetmete rakendamine era- ja riigimetsades ning hoiualadel koos kaitsekorraldusest tulenevate lepingute sõlmimisega (eramaadel) ja kaitsekohustuse teatise koostamise ning väljastamisega (era- ja riigimaadel); 2) kümne prioriteetse hoiuala moodustamine; 3) seadusandliku aluse korrastamine.

Eesti lindude kaitsestaatus

Eesti Ornitoloogiaühing
Linnuliigid, kelle kaitse Eestis vajab korraldamist

Lõhmus, A.
Kaitsekorralduslikult oluliste linnuliikide ohustatus ja kaitstuse kriteeriumid Eestis
Kokkuvõte: Töö täpsustab linnuliikide kaitse eesmärke Eestis ja esitab kriteeriume nende täitmise hindamiseks. Esimene osa annab teoreetilise ülevaate linnupopulatsioonide elujõulisusest, teine analüüsib haudelinnustiku ning kolmas läbirändavate ja talvituvate linnuliikide kaitstust. Esitatakse kriteeriumid kaitsealade võrgustiku esinduslikkuse hindamiseks ja alade täiendavaks valikuks.

Lõhmus, A., Kalamees, A., Kuus, A., Kuresoo, A., Leito, A., Leivits, A., Luigujõe, L., Ojaste, I. & Volke, V.
Kaitsekorralduslikult olulised linnuliigid Eesti kaitsealadel ja tähtsatel linnualadel
Kokkuvõte: Analüüsiti 136 kaitsekorralduslikult olulise linnuliigi esindatust Eesti kaitsealadel ja rahvusvaheliselt tähtsatel linnualadel (IBA), et selgitada välja peamised puudused ja võimaldada kaitsealade paremat planeerimist. Selleks: 1) koondati alade kaupa liikide esinemist ja arvukust käsitlev algandmestik; 2) leiti liigiti koondnäitajad (esinemispaikade ja lindude üldarv, parimad alad) erinevate sesoonide kohta; 3) formuleeriti looduskaitselised järeldused liikide esindatuse kohta. Kokku käsitleti 134 kaitseala ja 53 IBA linnustikku. Kaitsekorralduslikult oluliste haudelindude keskmine esindatus Eesti praegustel kaitsealadel osutus rahuldavaks, kuid liigiti ebaühtlaseks. Läbirändajate ja talvitujate esindatus kaitsealadel on keskmiselt nõrk. IBAde lisamine praegustele kaitsealadele parandaks läbirändajate ja talvitujate kaitstust märgatavalt, ent pesitsejate kaitstust vähe (peamiselt veelindudel). Lünkade täitmiseks tuleks mh. selgitada 11 ebapiisavalt uuritud liigi seisundit ja levikut, inventeerida ebapiisavalt uuritud kaitsealasid ja potentsiaalseid IBAsid ning parandada mitmete puistulindude kaitstust. Liigiti on koondnäitajad, esindusalade nimestikud ja looduskaitselised järeldused esitatud üldosale järgnevas liigilises ülevaates.

Ülo Väli & Asko Lõhmus
Suur-konnakotkas ja tema kaitse Eestis

Kokkuvõte

Väljaande aluseks on suur-konnakotka (Aquila clanga Pall.) kaitsekorralduskava aastateks 2000-2004. Antakse ülevaade suur-konnakotka seisundist ja bioloogiast Eestis ning mujal maailmas, liiki ohustavatest teguritest ja kaitseks vajalikest tegevustest.

Suur-konnakotkas on hävimisohus olev liik, keda maailmas elab umbes 3000 paari. Eestis pesitseb 20-30 paari, mis on Euroopa mastaabis olulise suurusega populatsioon. Pesad asuvad meil vanades soistes lehtmetsades, sageli veekogude lähedal. Peamiseks jahialaks on viimastel aastatel olnud niidud. Saakloomadest moodustasid pisiimetajad arvuliselt 74%. Sigivus oli hea – 0,60 poega pesitsusterritooriumi kohta aastas.

Tähtsaimaks arvukust ja levikut piiravaks teguriks Eestis, nagu ka mujal Euroopas, on elupaikade hävimine ja pesitsusaegne häirimine. Töös antakse nõuded suur-konnakotka pesapaikade kaitseks.

Kaitse korraldamiseks määrati lähiaastateks 21 tegevust. Näiteks liigi praegune kaitsestaatus Eestis ei ole kooskõlas kaitse rangusega rahvusvahelisel tasandil ja suur-konnakotkas tuleb viia II kaitsekategooriast üle I kaitsekategooriasse. Elupaikade kaitsel on primaarsed kaitsekohustuse teatiste väljastamine, looduskaitsealade moodustamine pesapaikade kaitseks ning vanade soometsade kaitse. Tõhus peab olema järelevalve pesapaikade kaitse üle ning püsielupaikade arvestuse pidamine. Informatsiooni liigi seisundi kohta on vähe ja suur osa pesapaikadest on teadmata, seetõttu tuleb otsida seniteadmata pesapaiku ning jälgida arvukust ja sigimisedukust. Tutvustamiseks on esmatähtis koostada konnakotkaid ja nende kaitset tutvustav voldik.