Linnuharuldused Eestis 2022−2024: Eesti linnuharulduste komisjoni aruanne nr 20

---

Kokkuvõte

Käesolev aruanne on Eesti linnuharulduste komisjoni (edaspidi HK) 20. kokkuvõte meil harva ja juhuslikult esinevate lindude kohtamisteadetest. Lõplik hinnang anti 183 teatele, mis pärinevad aastatest 2022−2024. Teadetest kinnitati 173 (95%) ja lükati tagasi 10. Lisaks tehti lõplik otsus seitsme varem edasi lükatud teate kohta, millest kinnitati neli, ning muudeti üht varasemat otsust. Eesti lindude nimekirja lisandus viis uut liiki ja kustutati kaks liiki. Eesti lindude nimekirjas on seisuga 31.12.2024 kokku 402 loodusliku päritoluga ja meil või naabermaades püsiva asurkonna moodustanud sissetalutud liiki.

Komisjoni koosseis ja töökord

HK koosseisu kuulus avaldatavate teadete läbivaatamisel viis põhiliiget ja kuni viis varuliiget, kes asendasid vajaduse korral põhiliikmeid. Komisjoni liikmed vaatasid teated igaüks eraldi läbi ja andsid neile sõltumatu hinnangu. Kui kogunes vähemalt neli heakskiitvat otsust ja viies ei olnud tagasilükkav, loeti teade vastuvõetuks ning kui vähemalt kolm liiget otsustas teadet mitte tunnustada, loeti see tagasilükatuks. Muudel puhkudel arutati teadet komisjoni koosolekul ning vajaduse korral tehti lõplik otsus hääletamise teel.
Aruandes avaldatavate teadete käsitlemise ajal oli HK koosseis järgmine: Margus Ots (esimees ja sekretär kuni 24.02.2025, põhiliige), Mihkel Metslaid (esimees ja sekretär alates 25.02.2025, põhiliige). Triin Kaasiku (varuliige kuni 24.02.2025), Pelle Mellov (varuliige alates 19.08.2022), Anni Miller (varuliige alates 25.02.2025), Jan Nordblad (põhiliige), Uku Paal (põhiliige), Ranno Puumets (põhiliige), Indrek Tammekänd (varuliige) ja Tarvo Valker (varuliige kuni 18.08.2022). Lisaks HK liikmetele osalesid komisjoni töös konsultantidena Annika Forsten ja Hannu Huhtinen.

Vaatlusankeetide täitmisest

HK-s käsitlemisele kuuluva liigi või alamliigi isendi kohtamisel tuleb täita vaatlusankeet. Nii käsitletavate liikide nimekiri kui ka vaatlusankeet on kättesaadavad Eesti Ornitoloogiaühingu veebilehel. Vaatlusankeet tuleb täita võimalikult kiiresti, enne kui üksikasjad ununevad. Suur abi on teatele lisatud fotost, videost või helisalvestisest. Sellise tõendusmaterjali lisamisel aga ei tohi muutuda hooletuks ning ankeet tuleb täita ikkagi võimalikult detailselt. Sageli on kohatud isendit kirjeldatud nii pealiskaudselt, et liiki või alamliiki ei ole võimalik määrata. Vahel pole välistatud, et tegemist võib olla meil tavalisema või vastupidi – veelgi haruldasema liigiga, kellega vaatleja arvestada ei osanud. Just ebapiisav kirjeldamine on peamiseks põhjuseks, miks vaatlusi ei tunnustata. Kui mõne liigi mõnda alamliiki peaks tulevikus käsitletama iseseisva liigina, ei saa HK teate uuel hindamisel vaadeldud linnu uut liigilist kuuluvust enam pahatihti tuvastada, sest kirjeldus pole piisavalt põhjalik.
Iga linnurõngastaja vastutab selle eest, et tema märgistatud harulduse kohta täidetaks HK ankeet. Püütud linnu kirjeldamisel peab olema iseäranis hoolikas. Lisaks sulestiku detailsele kirjeldamisele tuleb ka linnu mõõdud põhjalikult kirja panna. Selline põhjalik kirjeldamine on sageli ainukeseks võimaluseks linnu alamliigilise kuuluvuse määramiseks. Linnu rõngastamisel tuleb ankeeti märkida ka linnule pandud rõnga number.
Lisaks linnu kirjeldamisele tuleb ankeeti kirja panna vaatluse täpne aeg ja koht ning kõigi vaatlejate täielikud nimed. Kui peale Teie vaatlesid sama lindu veel teisedki vaatlejad, ärge jääge lootma nende peale. Kui ei olnud kokkulepet teate esitamise kohta, siis esitage see igaks juhuks ise.
HK-le teeb jätkuvalt muret, et mitmed harulduste kohtajad ei ole siiani esitanud teateid läbivaatamiseks. Vaatlejad peavad arvestama sellega, et kõik HK-s tunnustamata linnuharulduste kohtamisteated jäävad välja harulduste andmebaasist, neid ei avaldata ja nendega ei arvestata vastava ala linnustiku ülevaadete koostamisel. Palume vaatlejatel oma teated alati ära saata kas kohe või hiljemalt vaatlusaasta lõpuks. Ka vanade teadete esitamisega ei ole kunagi hilja.

Läbivaadatud teadete hulk

Kokku vaadati läbi ja anti lõplik hinnang 183 teatele, mis pärinevad aastatest 2022−2024. Teadetest 173 (95%) kinnitati ja 10 lükati tagasi. Allpool on esitatud teadete jagunemine aastate kaupa, sulgudes on tagasi lükatud teadete arv:

2022 − 76 (3)
2023 − 60 (2)
2024 − 47 (5)

Et mitme teate kohta pole veel lõplikku otsust tehtud ja mõnda on käsitletud korduvalt, siis on HK-s läbi vaadatud teadete tegelik arv suurem.
Kõigi HK-s käsitletavate liikide kõik aktsepteeritud (heaks kiidetud) vaatlused on esitatud Eesti Ornitoloogiaühingu veebilehel (www.eoy.ee/hk).

Muutused Eesti lindude nimekirjas

Eesti linnuliikide nimekirja koostamisel on aluseks IOC süsteem (Gill et al. 2025), mis on kasutusel ka Põhjamaades, välja arvatud Soomes.
Loodusliku päritoluga liikidest (A-kategooria) lisandus Eesti lindude nimekirja 2022. aastal mustkurk-raat (Prunella atrogularis). 2023. aastal lisandus pikkjalg-rüdi (Calidris himantopus) ning 2024. aastal hõbehaugas (Elanus caeruleus) ja kumai-kaeluskotkas (Gyps himalayensis). Seni E-kategooriasse kuulunud väike-lumehani (Anser rossii) tõsteti A-kategooriasse, sest üks 2024. aastal Hiiumaal kohatud isenditest oli rõngastatud Põhja-Kanadas ja rännanud sealt 2023. aasta sügisel Euroopasse.

Eesti lindude nimekirjast kustutati kaks liiki, sest lõuna-urvalindu (Acanthis cabaret) ja hele-urvalindu (Acanthis hornemanni) käsitatakse IOC süsteemis taas urvalinnu (Acanthis flammea) alamliikidena. HK soovitab pöörata urvalindude alamliikidele jätkuvalt tähelepanu, sest nende taksonoomia on olnud pidevas muutumises. Meil pesitsevate urvalindude alamliigiline kuuluvus on endiselt lahtine ning vajaks põhjalikku uurimist. Seetõttu tuleks kõik urvalindude suvised kohtamised kanda linnuvaatluste andmebaasi.

Eesti haudelindude nimekiri täienes käsitletaval ajavahemikul kolme liigiga. 2022. aastal tehti kindlaks karkjala (Himantopus himantopus), lõunatirgu (Uria aalge) ja habeviire (Chlidonias hybrida) esimene pesitsus. Samal aastal Haaberstis pesitsenud urvalinnu (Acanthis flammea) paar jäi alamliigini määramata, sest see eeldanuks linnu püüdmist.
HK kinnitas ka aafrika harksaba (Milvus aegyptius) kohtamise teate, kuid kuna selle liigi päritolu ei ole teada, siis arvati see D-kategooriasse ja Eesti linnuliikide põhinimekirja ei lisatud.

Seisuga 31.12.2024 on Eesti lindude nimekirjas loodusliku päritoluga või meil (või naabermaades) püsiva asurkonna moodustanud sissetalutud liike (A-, B- ja C-kategooria) 402. Teadmata päritoluga (D-kategooria) liike on 6 ja vangistusest pääsenud (E-kategooria) liike 111. D- ja E-kategooria liike põhinimekirja ei kanta.

Vaatlusalusel ajavahemikul on IOC süsteemis tehtud mitmeid muudatusi, mis puudutavad ka Eesti lindude nimekirja. Muudetud on liikide järjestust järgmistes kurvitsaliste sugukondades: tülllased, kurvitslased, jooksurlased, kajaklased, änlased ja alklased. Kõrbetüll ja mustjalg-tüll on paigutatud perekonda Anarhynchus ja roosterind-tüll perekonda Eudromias. Muudetud on liikide järjestust pelikaniliste hulka kuuluvas haigurlaste sugukonnas ja väikehüüp on paigutatud perekonda Botaurus. Samuti on muutunud liikide järjestus haukaliste hulka kuuluvas haugaslaste sugukonnas. Kanakull on paigutatud perekonda Astur. Lisaks on muudetud sugukondade järjestust värvuliste seltsis, kus peoleolased on paigutatud õgijalastest ettepoole. Õgijalaste sugukonnas on muudetud liikide järjestust. Roostepääsuke eraldati idapoolsetest alamliikidest eraldi liigiks nimetusega Cecropis rufula. Samuti on muudetud liikide järjestust kärbsenäplaste sugukonnas.

Teated

Järgnevalt on esitatud varasemates HK aruannetes avaldamata teated Eestis kohatud haruldaste linnuliikide kohta kuni 2024. aasta lõpuni. Kõik need teated on HK läbi vaadanud ja teinud kas heakskiitva või tagasilükkava otsuse. Praegu veel käsitluses olevaid vaatlusi ei avaldata.

Liigi nimetuse järel on sulgudes esitatud neli arvu. Esimene arvupaar märgib vastavalt linnuleidude (-vaatluste) ja isendite hulka kuni aastani 2021 (kaasa arvatud), teine paar linnuleidude ja isendite hulka aastail 2022−2024. Arvude asemel on X, kui teateid või linde pole olnud võimalik täielikult loendada (teadmata arv pesapoegi, andmete puudulikkus, samad isendid erinevates kohtades või samas kohas erinevatel aegadel jne).
Kui teates on isendite, paaride vms arv märkimata, on mõeldud üht lindu, paari vms. Kui vaatluse kohta on olemas tõendusmaterjal (foto, video, helisalvestis vms), siis on see märgitud konkreetse teate järele.

Kuna Eesti administratiivne jaotus on pidevalt muutunud, siis andmete võrreldavuse huvides kasutab HK kohanimede esitamisel põhiliste haldusüksustena ajaloolisi kihelkondi. Kihelkonnad on ornitoloogiliselt aktiivsest perioodist (1840–2024) ligi poole kestel käibinud ka ametlike haldusüksustena ning neid kasutatakse tänini näiteks keele-, rahva- jm teaduses. Aastatel 2009–2011 tähistati kihelkonnapiirid Eesti kõigi riigimaanteede ääres vastavate siltidega ning need on kujutatud ka “Regio” Eesti teede atlase viimastes trükkides.

Kasutatud lühendid

khk = kihelkond, mk = maakond (2024. aasta jaotuse järgi, kui erineb põlisest), is = isend, 1a = samal kalendriaastal sündinud, 1a+ = vähemalt eelmisel kalendriaastal sündinud, 2a = eelmisel kalendriaastal sündinud, 2a+ = enne eelmist kalendriaastat sündinud jne, ad = adultne, vanalind, juv = juveniilne, noorlind, ♂ = isaslind, ♀ = emaslind, ♂♀ = paar.

Tunnustatud teated. A-, B- ja C-kategooria
Accepted records. Categories A, B and C

---

Kirde-mustlagle Branta bernicla nigricans (12/12 – 4/5)

24.09.2022 Osmussaar, Noarootsi khk, Läänemaa ad (Benoît Paepegaey, Nicolas Selosse).
26.09.2023 Põõsaspea neem, Noarootsi khk, Läänemaa 2 is (Annika Forsten jt) (foto).
05.10.2023 Põõsaspea neem (Annika Forsten, Margus Ellermaa) (foto).
14.–20.10.2023 Tallinn, Harjumaa 1a (Merike Hiibus) (foto).

Mustlagle see alamliik pesitseb Ida-Siberi ja Põhja-Ameerika tundras, Euroopasse satub ta harva.

Lääne-mustlagle Branta bernicla hrota (32/57 – 3/4)

07.09.2022 Purekkari neem, Pärispea, Kuusalu khk, Harjumaa (Toomas Traagel) (foto).
24.09.2022 Osmussaar, Noarootsi khk, Läänemaa (Nicolas Selosse, Eric Sansault) (foto).
01.10.2023 Põõsaspea neem, Noarootsi khk, Läänemaa 2 is (Annika Forsten jt) (foto).

Mustlagle läänepoolne alamliik, kes pesitseb Gröönimaal ja Teravmägedel ning talvitab Loode-Euroopas. Lääne-mustlagle on Eestis tõenäoliselt arvatust sagedasem külaline, sest mustlagle massrände ajal on kogenud vaatlejaid läänerannikul rännet jälgimas harva. Samas, mustlagle alamliikide vahel on täheldatud segapesitsemist ja hübriidide eristamine “puhastest” isenditest võib vahel olla lausa võimatu.

Kanada lagle Branta canadensis (pesitsemine)

27.–29.06.2022 Karujärv, Kärla khk, Saaremaa 2 ad ja 2 juv, pesitsemine (Hugo Välja, Karol Välja) (video).

HK lõpetas kanada lagle pesitsusteadete käsitlemise alates 01.01.2023.

Väike-lumehani Anser rossii (1/1 – 2/3)

16.10.2023 Põõsaspea neem, Noarootsi khk, Läänemaa (Annika Forsten, Margus Ellermaa, Jan Nordblad, Matti Kapanen) (foto).
17.–27.04.2024 Käina lahe ümbrus (Kassari, Esiküla, Orjaku, Allika, Villemi, Mäeküla, Putkaste, Niidiküla, Kaasiku ja Vaemla), Käina/Emmaste khk, Läänemaa = Hiiu mk 2 is (Maie Vikerpuur, Toomas Vikerpuur jt) (foto).

Eesti 2. ja 3. leid. Põhja-Ameerika liik, kelle looduslikku eksimist meile peeti varem vähetõenäoliseks, mistõttu arvati, et siin kohatud isendid on vangistusest põgenenud. Ühe 2024. aastal Hiiumaal kohatud isendi puhul on aga tõestatud tema jõudmine 2023. aasta sügisel Kanadast Euroopasse (Dupont et al. 2024), mis annab aluse arvata väike-lumehani meil looduslikult esinevate liikide hulka. Hiiumaal kohatud isendeid vaadeldi varem Norras, Taanis, Hollandis, Saksamaal, Belgias ja Saksamaal. Hiljem leiti üks neist ka Soomes. Ka esimese väike-lumehane Eesti leiu puhul (24.–30.09.2003 Põgari, Ridala khk, Läänemaa ad. (Sirje Vaaro, Ivar Ojaste jpt) (foto)) eeldame, et tegemist on metsiku isendiga, kuna vangistusest põgenemisele mingeid viiteid ei tuvastatud. Selle liigi arvukus on viimaste kümnendite jooksul oluliselt kasvanud (Moser et al. 2021).

Mandariinpart Aix galericulata (38/49 – 6/4)

10.04.-05.05.2022 Kaku, Rõuge khk, Võrumaa ♂ (Maidu Kõoleht jt) (foto).
03.09. ja 10.09.2022 Vaibla, Kolga-Jaani khk, Viljandimaa ♂ (Urmas Abel, Lembit Karu) (foto).
27.04.–25.05.2023 ja 08.06.2023 Tartu linn, Tartumaa ♂ (Sirli Vijar jt) (foto).
27.11.2023–04.03.2024 Tartu linn ♂ (Art Villem Adojaan, Amaranta Adojaan jt) (foto). Tõenäoliselt sama isend ka 22.–23.04.2024 Võrumõisa, Põlva khk, Võrumaa (Tiina Pung) (foto) ja 01.05.2024 Väljaküla, Valjala khk, Saaremaa (Maris Sepp, Karl Jakob Toplaan, Ainar Unus) (foto).

Mandariinpart on levinud Ida-Palearktises: Venemaa Kaug-Idas, Hiinas, Jaapanis. Lääne-Euroopas on ta tavaline tiigilind, kuid vangistusest pääsenud isendite baasil on tekkinud järjest kasvavad metsistunud asurkonnad Briti saartel ning Mandri-Euroopas Prantsusmaast Poolani (Keller et al. 2020). Meil kohatud mandariinpardid pärinevad tõenäoliselt nendest metsistunud asurkondadest.

Ameerika viupart Mareca americana (5/5 – 1/1)

15.05.2024 Sääre, Jämaja khk, Saaremaa ♂ (Seppo Ekelund) (foto).

Eesti 6. leid. Põhja-Ameerika liik, keda Euroopas kohatakse suhteliselt sageli. Ameerika viupardi hundsulestikus isaslinnu määramine ei ole raske, kuid emassulestikus isendite eristamine harilikust viupardist on keeruline ning liigi määramine detailsete fotodeta ei ole sageli võimalik. Lisaks tuleb määramisel arvestada ka viupardihübriidi võimalusega.

Punanokk-vart Netta rufina (65/80 – 5/7)

21.–22.04.2022 Tuula, Keila khk, Harjumaa ♂ (Timo Nuoranen jt) (foto).
11.–29.05.2022 Kirikulaht, Reigi khk, Läänemaa, Hiiu mk ♂♀ (Tarvo Valker jt) (foto).
15.05.2022 Klooga, Keila khk, Harjumaa ♂♀ (Ott Maaten, Liliana Tamm-Maaten) (foto).
21.05.2022 Tudulinna, Iisaku khk, Virumaa = Ida-Viru mk ♀ (Ingmar Muusikus, Meelis Suurkaev) (foto).
18.–22.05.2023 Elistvere järv, Maarja-Magdaleena khk, Tartumaa ♂ (Tiiu Tali jt) (foto).

Punanokk-vart on levinud Lääne- ja Kesk-Euroopast ida suunas Mongooliani. Põhja suunas küünib püsilevila Taani ja Poolani, juhupesitsemisi on teada Lõuna-Lätistki (Keller et al. 2020). Eestis on vaatluste arv viimastel aastatel sagenenud.

Valgesilm-vart Aythya nyroca (X/X – 2/2)

04.05.2022 Ristna, Reigi khk, Läänemaa = Hiiu mk ♂ (Uku Paal, Mariliis Paal, Tarvo Valker, Kalle Muru, Helen Pikkat) (foto).
12.–28.05.2023 Elistvere järv, Maarja-Magdaleena khk, Tartumaa ♂ ad. (Vladimir Karjalainen jt) (foto).

Lõuna- ja kagupoolse levilaga liik, keda Eestis kohatakse harva. Käesolevast sajandist on HK kinnitanud 11 vaatlust ja varasemast ajast kokku üldse vaid 4 teadet. Haruldaste vartide määramisel tuleb olla hoolikas ja alati arvestada ka hübriidide võimalusega.

Prillvaeras Melanitta perspicillata (11/12 – 1/1)

20.07.2022 Põõsaspea neem, Noarootsi khk, Läänemaa ♂ ad (Kaarel Võhandu, Annika Forsten) (foto).

Põhja-Ameerika liik, kes Läänemerele satub harva.

Siberi tõmmuvaeras Melanitta stejnegeri (11/11 – 3/3)

20.07.2024 Põõsaspea neem, Noarootsi khk, Läänemaa ♂ ad. (Margus Ellermaa, Annika Forsten) (foto).
21.07.2024 Põõsaspea neem ♂ ad. (Annika Forsten, Jon Jörpeland, Alar Broberg) (foto).
05.11.2024 Põõsaspea neem ♂ (Annika Forsten, Gabriel Caucal, Tarvo Valker, Christopher Stamp) (foto).

Siberi tõmmuvaera pesitsusalad asuvad Ida-Siberis, Euroopas on ta haruldane eksikülaline.
Tõmmuvaera haruldaste taksonite eristamine harilikust tõmmuvaerast (Melanitta fusca) on keerukas ja eeldab väga häid vaatlusolusid. Veelgi keerulisem on ameerika tõmmuvaera (Melanitta deglandi) ja siberi tõmmuvaera (Melanitta stejnegeri) eristamine teineteisest, möödalendavate isendite puhul suudetakse üldjuhul määrata vaid vanu isaslinde. Fotodest on sellises vaatlusolukorras palju abi, sest määramisel tuleb tähele panna mitmeid pisidetaile – pea ja noka profiili, silma taga oleva valge laigu kuju, kollase ja punase värvuse ulatust nokal. Noor- ja emaslindude määramine eeldab ideaalseid vaatlusolusid. Lisaks on veel kahtlustatud ameerika ja siberi tõmmuvaera hübridiseerumist hariliku tõmmuvaeraga. Ristumise ulatusest eri taksonite vahel on teadmised puudulikud ja samuti ei ole võimalikest hübriididest saadaval head illustratiivset materjali.

Ida-mustvaeras Melanitta americana
(15/15 – 3/3)

24.06.2023 Põõsaspea neem, Noarootsi khk, Läänemaa ♂ 2a+ (Margus Ellermaa, Annika Forsten) (foto).
24.07.2023 Purekkari neem, Pärispea, Kuusalu khk, Harjumaa ♂ (Toomas Traagel, Kaja Traagel) (foto).
02.08.2024 Põõsaspea neem ♂ (Art Villem Adojaan) (foto).

Ida-mustvaeras pesitseb Põhja- ja Kirde-Aasia ning Põhja-Ameerika arktilistel aladel. Varem peeti teda mustvaera alamliigiks. Liigi määramine on keeruline, kuna vaeraid nähakse enamasti vaid põgusalt möödalennul ning linde ei saa kaugelt distantsilt detailselt vaadelda. Mustvaeraliikide eristamisel tuleb vaadelda nokakühmu kuju ja kollase värvuse ulatust nokas. Ka harilikul mustvaeral võib nokakühm harva ulatuslikult kollane olla.

Väiketrapp Tetrax tetrax (5/5 – 1/1)

29.05.2024 Purekkari neem, Pärispea, Kuusalu khk, Harjumaa ♂ (Kaja Traagel) (foto).

Eesti 6. leid. Väiketrapp on lõunapoolse levilaga peamiselt kuivade rohumaade lind, kelle levila on jagunenud kaheks – Lääne-Euroopas pesitseb väiketrapp Portugalis, Hispaanias, Prantsusmaal ning Sardiinia saarel, idapoolne pesitsusala ulatub Mustast merest Altaini. Põhja-Euroopas on väiketrapp haruldane eksikülaline.

Mustkael-pütt Podiceps nigricollis (35/X – 2/3)

05.05.2022 Elistvere järv, Äksi/Maarja-Magdaleena khk, Tartumaa 2 is (Rein Kalmus, Joosep Tuvi) (foto).
02.–03.12.2023 Tallinn, Harjumaa (Raul Naadel jt) (foto).

Lõunapoolse levilaga liik, kes Põhja-Euroopasse eksib suhteliselt harva. Ehkki vaatluste hulk on meil viimasel kümnendil kasvanud, ei kohata mustkael-pütti Eestis igal aastal. Talvel on mustkael-pütti kohatud meil praeguseks kaks korda.

Karkjalg Himantopus himantopus (10/13 – 3/11)

12.05.–06.08.2022 Audru polder, Audru khk, Pärnumaa kuni 6 ad ja 3 juv, pesitsemine (1 paar) (Thomas Hansen jt) (foto). Tõenäoliselt üks neist ka 09.08.2022 Alu turbaraba, Tõstamaa khk, Pärnumaa ad (Irja Tammekänd) (foto).
15.05.2024 Põldeotsa, Audru khk, Pärnumaa ♂ ja emassulestik (Tarvo Valker jt) (foto).

Lõunapoolse levilaga liik, kelle lähimad püsipesitsusalad asuvad Ungaris, ajutised Poolas ja Taanis. 2022. aastal tehti ka Eestis kindlaks selle liigi esimene pesitsus. Ehkki karkjalg elutseb Eestile suhteliselt lähedal, satub ta Põhja-Euroopasse harva.

Roosterind-tüll Eudromias morinellus
(52/ca 222 – 9/13)

02.–05.09.2022 Pulgoja, Häädemeeste khk, Pärnumaa 2 1a (Aivo Klein jt) (foto).
02.09.2022 Tartu linn, Tartumaa (Uku Paal) (automaatsalvestis).
04.–18.09.2022 Lahe, Kodavere khk, Tartumaa kuni 3 1a (Lauri Mällo, Uku Paal, Kaspar Kolk) (foto).
25.08.2023 Tallinn, Harjumaa 1a+ (Kristjan Sinijärv) (foto).
27.08.2023 Hindaste, Risti khk, Harjumaa 2 is, üks neist 1a+ (Ene Määr) (foto).
01.09.2023 Rohu, Simuna khk, Virumaa = Lääne-Viru mk (Pelle Mellov) (foto).
03.09.2023 Sääre, Jämaja khk, Saaremaa (Timo Pettay).
25.05.2024 Osmussaar, Noarootsi khk, Läänemaa ♀ (Heleri Alles, Liis Tamman, Age Kõiveer, Tiia Välk, Kauro Kuik, Marko Valker) (foto).
11.09.2024 Tartu linn (Tiiu Tali) (automaatsalvestis).

Roosterind-tülli peamised pesitsusalad Euroopas on Šotimaal ja Põhja-Fennoskandias; Aasias on ta levinud Põhja-Siberis ning Uuralites ja Lõuna-Siberi mäestikes. Eestis on liik väikesearvuline hajus läbirändaja, kes võib olla tavalisem, kui väheste leidude põhjal järeldada saab. Sageli teeb roosterind-tüll rändepeatusi küntud põldudel, kus linde on väga raske märgata.

Mustjalg-tüll Anarhynchus alexandrinus (5/5 – 1/1)

23.04.2023 Tallinn, Harjumaa ♂ (Merike Hiibus jt) (foto).

Eesti 6. leid. Mustjalg-tüll on Vahe-meremaades tavaline ja Loode-Euroopas lokaalselt levinud haudelind. Levila lähedust arvestades on seda liiki Eestis üllatavalt vähe kohatud. Mustjalg-tüll on pesitsenud Rootsis ning Soomeski on pesitsusajal paari kohatud.

Puna-veetallaja Phalaropus fulicarius (31/30 – 2/2)

15.–17.09.2022 Liu, Tõstamaa khk, Pärnumaa 1a (Irja Tammekänd jt) (foto).
27.05.2023 Laoküla, Harju-Madise khk, Harjumaa ♂ (Katrin Tarand) (foto).

Kõrg-Arktika haudelind, kes Põhja-Euroopas on harv külaline. Eestis kohatakse puna-veetallajat tavaliselt läänerannikul sügisel, harvemini kevadel, kuid mitte igal aastal.

Hallkibu Xenus cinereus (47/61 – 10/12)

23.05.2022 Paljassaare laht, Tallinn, Harjumaa (Mariann Välja) (foto).
03.06.2022 Haversi, Noarootsi khk, Läänemaa (Antero Lindholm jt) (foto).
04.06.2022 Põõsaspea neem, Noarootsi khk, Läänemaa (Antero Lindholm, Annika Forsten) (foto).
16.–19.06.2022 Matsi, Varbla khk, Pärnumaa (Siim Vaar jt) (foto).
01.07.2022 Kõinastu lee, Muhu khk, Saaremaa (Hannes Pehlak) (video).
28.08.2022 Pärispea, Kuusalu khk, Harjumaa (Toomas Traagel) (foto).
27.–28.05.2023 Kalvi, Viru-Nigula khk, Virumaa = Lääne-Viru mk (Toomas Traagel jt) (foto).
27.05.2023 Pärispea 3 is (Martin Piispea) (foto).
05.07.2023 Puise, Ridala khk, Läänemaa (Kristjan Noormets) (foto).
23.–29.07.2024 Purekkari neem, Pärispea, Kuusalu khk, Harjumaa (Marko Mitt jt) (foto).

Idapoolne liik, kelle lähimad pesitsusalad Peipsi taga ei jää eriti kaugele, kuid kes Eestis on üllatavalt harv eksikülaline. Viimasel kümnendil on hallkibu vaatlused meil siiski sagenenud ja liiki on kohatud igal aastal.

Älverüdi Calidris acuminata (2/2 – 1/1)

16.–17.07.2024 Kalvi, Viru-Nigula khk, Virumaa = Lääne-Viru mk 1a+ (Vladimir Karjalainen jt) (foto).

Eesti 3. leid. Ida-Siberi tundrate lind, kes Euroopas on haruldane eksikülaline.

Pikkjalg-rüdi Calidris himantopus (0/0 – 1/1)

22.09.2023 Tallinn, Harjumaa 1a+ (Merike Hiibus) (foto).

Esmasleid. Pesitseb Põhja-Ameerika arktilises tundras, Euroopas haruldane eksikülaline.

Kiripugu-rüdi Calidris melanotos (6/7 – 3/3)

02.–03.06.2022 Paope, Reigi khk, Läänemaa = Hiiu mk (Uku Paal jt) (foto).
07.–14.06.2022 Kõinastu lee, Muhu khk, Saaremaa (Toomas Traagel jt) (foto).
23.07.2023 Põõsaspea neem, Noarootsi khk, Läänemaa (Annika Forsten) (foto).

Eesti 7., 8. ja 9. leid. Arktilises Ameerikas ja Ida-Siberis elutsev lind, kes Euroopas on suhteliselt sage külaline (kõige tavalisem Uuest Maailmast pärit kahlaja Euroopas).

Kõnnu-pääsujooksur Glareola pratincola (2/2 – 1/1)

05.–06.06.2022 Aardla polder, Nõo/Tartu-Maarja khk, Tartumaa (Urmas Männik jt) (foto).

Eesti 3. leid. Kõnnu-pääsujooksur on lõunapoolse levilaga liik, kelle Eestile lähimad pesitsusalad asuvad Ukrainas ja Ungaris. Põhja-Euroopasse eksib ta harva.

Habeviires Chlidonias hybrida (14/26 – 2/3)

12.05.2022 Kabli, Häädemeeste khk, Pärnumaa (Margus Ellermaa).
12.06.–14.07.2022 Audru polder, Audru khk, Pärnumaa ♂♀, pesitsemine (Helgur Mäger jt) (foto).

Lõunapoolse levilaga liik, kes meile satub suhteliselt harva. Habeviires on varem korduvalt pesitsenud Lätis ja 2022. aastal õnnestus teha kindlaks ka liigi esimene pesitsus Eestis.

Karbuskajakas Ichthyaetus melanocephalus (27/X – 5/5)

07.05.2022 Haeska, Martna khk, Läänemaa 2a (Juha Lehtinen) (foto).
13.05.2022 Kabli, Häädemeeste khk, Pärnumaa 2a (Margus Ellermaa) (foto).
18.05.2024 Lindi, Audru khk, Pärnumaa 3a (Monika Bondarenko, Urmas Männik) (foto).
11.08.2024 Põõsaspea neem, Noarootsi khk, Läänemaa 1a (Uku Paal, Annika Forsten, Mariliis Paal, Pelle Mellov, Anni Miller) (foto).
28.09.2024 Põõsaspea neem 1a (Annika Forsten, Antero Lindholm, Jon Jörpeland, Gabriel Caucal, Jacob Rudhe, Johannes Silvonen, Théo Aubry, Margus Ellermaa) (foto).

Lääne-, Lõuna- ja Kesk-Euroopa ning Väike-Aasia liik, kelle levila on viimaste kümnendite jooksul laienenud. Lähimad püsivad pesitsusalad paiknevad Valgevenes, Poolas, Saksamaal ja Hollandis. Eestis on karbuskajakas harv külaline, kes on meil 1960. aastatel juhuslikult isegi pesitsenud.

Pikksaba-änn Stercorarius longicaudus (alates 2005) (24/27 – 7/11)

08.09.2022 Purekkari neem, Pärispea, Kuusalu khk, Harjumaa 1a (Toomas Traagel) (foto).
17.09.2022 Liivi laht 1a (Art Villem Adojaan, Thomas Hansen) (foto).
25.09.2022 Põõsaspea neem, Noarootsi khk, Läänemaa 1a (Annika Forsten, Jouko Högmander, Markku Lappalainen, Alar Broberg) (foto).
23.08.2023 Põõsaspea neem 2 1a (Annika Forsten) (foto).
05.09.2023 Liivi laht 4 1a (Annika Forsten, Raul Vilk) (foto).
11.09.2023 Liivi laht 1a (Annika Forsten, Raul Vilk) (foto).
16.09.2023 Liivi laht 1a (Timo Nuoranen) (foto).

Pikksaba-änn pesitseb tundras, ka Fennoskandias. Rändeteena kasutab liik Norra merd ja Põhjamerd ning meil on ta haruldane läbirändaja. Kuna ännide määramine ei ole lihtne, otsustas HK alates 2005. aastast võtta pikksaba-änni HK-s käsitletavate liikide nimekirja.

Suuränn Stercorarius skua (8/8 – 1/1)

25.04.2022 Sõrve poolsaarest läänes avamerel, Saaremaa (Kaarel Võhandu, Veljo Volke, Andrus Kuus) (foto).

Eesti 9. leid. Suuränn on Põhja-Atlandi saarte haudelind, keda Lääne-Euroopa rannikul kohatakse läbirändel. Viimastel aastatel on suuränni arvukus linnugripi tõttu tugevasti vähenenud (Rannard 2024). Läänemerel on suuränn haruldane eksikülaline.

Lõunatirk Uria aalge

30.05.2022 Väike-Malusi saar, Kuusalu khk, Harjumaa pesitsemine, 11 ♂♀ ja 11 munadega pesa (Tarvo Valker, Martin Piispea, Uku Paal) (foto).

Eesti esimene pesitsusteade. Liik pesitses samas ka 2023. ja 2024. aastal, vastavalt 19 ♂♀ ja 19 muna ning 17 ♂♀ ja 17 muna. Kuna lõunatirk ei kuulu HK-s käsitletavate liikide nimekirja, siis pärast esimese pesitsuse kinnitamist HK selle liigi pesitsusteateid rohkem ei käsitle.

Põhja-tormilind Puffinus puffinus (1/1 – 1/1)

11.08.2024 Põõsaspea neem, Noarootsi khk, Läänemaa (Annika Forsten, Uku Paal, Mariliis Paal, Pelle Mellov, Anni Miller) (foto).

Eesti 2. leid. Põhja-tormilind elutseb Atlandi ookeani põhjaosas. Briti saartel ja Põhjamerel on ta tavaline lind, kuid Läänemerele satub väga harva.

Suula Morus bassanus (14/14 – 4/3)

01.05.2022 Kihnu saarest läänes merel, Pärnumaa 4a+ (Thomas Hansen, Pelle Mellov, Mati Kose, Anni Miller) (foto), sama isend ka 06.05.2022 Kihnu saarest edelas merel 4a+ (Leho Luigujõe).
25.04.2023 Tallinn, Harjumaa (leitud surnult) (Anita Zakse) (foto).
13.08.2024 Põõsaspea neem, Noarootsi khk, Läänemaa 4a+ (Peter Lind, Annika Forsten, Pelle Mellov, Anni Miller, Tõnis Tamme, Uku Paal, Mariliis Paal) (foto).

Põhja-Atlandi haudelind, kes Läänemerele satub harva.

Tõmmuiibis Plegadis falcinellus (3/3 – 3/1)

21.09.2023 Venekuusiku, Vändra khk, Pärnumaa (Helgur Mäger jt) (foto).
Sama lind 22.09.2023 Rätsepa, Vändra khk, Pärnumaa (Arved Bauer) ja 27.09.–02.10.2023 Madise, Harju-Madise khk, Harjumaa (Katrin Tarand jt).

Eesti 4. leid. Lõunapoolse levilaga liik, kes Põhja-Euroopasse satub harva. Tõmmuiibise lähimad pesitsusalad asuvad Ungaris ja Ukrainas. Järjekordne tõestus, et lisaks liigi- ja eamäärangu täpsustamisele, aitavad head fotod jälitada ka lindude rändeliikumisi. Kvaliteetsete fotode abil suudeti tõestada, et Venekuusikult leitud läikiibis liikus mõne päeva jooksul 90 km loode suunas.

Väikehüüp Botaurus minutus (X/X – 9/10)

28.09.2022 Tartu linn, Tartumaa (Uku Paal) (helisalvestis).
29.05.2023 Lahepera järv, Kodavere khk, Tartumaa (Kaspar Kolk) (helisalvestis).
08.06.2023 Endla järv, Laiuse khk, Tartumaa ♂ (Rein Kalmus, Joosep Tuvi).
20.06.2023 Äiamaa, Türi khk, Järvamaa (Rein Kalmus) (helisalvestis).
02.08.2023 Tartu linn (Uku Paal) (automaatsalvestis).
10.08.2023 Pulgoja, Häädemeeste khk, Pärnumaa 1a (Jaak Tammekänd, Indrek Tammekänd, Jakob Tammekänd, Liine Tammekänd, Heili Tammekänd) (foto).
18.06.2024 Mõõnaste, Paistu khk, Viljandimaa (Riho Männik, Eero Ehala) (helisalvestised).
28.06.–03.07.2024 Aardla polder, Kambja/Nõo/Tartu-Maarja khk, Tartumaa 2 is (Anni Miller, Pelle Mellov, Art Villem Adojaan, Jaan Grosberg) (helisalvestis).
03.09.2024 Tartu linn (Uku Paal) (automaatsalvestis).

Lõunapoolse levilaga liik, keda peidulise eluviisi tõttu leitakse meil harva. Väikehüüp on Eestis 1930.–1960. aastatel ka pesitsenud, aga seejärel langes liigi arvukus kogu Euroopas. Viimastel aastatel on väikehüüpi kohatud vahepealsete kümnenditega võrreldes mõnevõrra rohkem, seda osalt tänu öörände suurenenud jälgimisele (kolm leidu Tartu linnast).

Siidhaigur Egretta garzetta (10/9 – 5/4)

16.05.2022 Kabli, Häädemeeste khk, Pärnumaa (Margus Ellermaa) (foto).
23.05.2022 Sõrve säär, Jämaja khk, Saaremaa (Madis Karu). Sama isend ka 25.–28.05.2022 Kaavi, Jämaja khk, Saaremaa (Marco Purovesi) (foto).
18.06.2022 Ihamakingu luht, Kärevere, Äksi khk, Tartumaa (Anni Miller, Art Villem Adojaan, Pelle Mellov) (foto).
27.05.2023 Sääre, Jämaja khk, Saaremaa (Jan Nordblad, Timo Nuoranen) (foto).

Lõuna-Euroopas laialt levinud lind, kes Põhja-Euroopasse satub harva. 2022. aastal oli siidhaigrul rekordiline esinemine. Arvestades, et siidhaigru esmasleid oli alles 2005. aastal, on tema leiud tõusuteel, peegeldades arvukuse kasvu Lääne-Euroopas ja Briti saartel (Musgrove 2002).

Hõbehaugas Elanus caeruleus (0/0 – 1/1)

13.–22.04.2024 Karuste, Jämaja khk, Saaremaa ssp. caeruleus (Hannes Pehlak, Kadri Tüür jt) (foto).

Esmasleid. Aafrikas ja Aasias laialt levinud liik, kes alates 19. sajandi teisest poolest on pesitsenud Pürenee poolsaarel. Hõbehauka levila Euroopas laieneb ja eksikülalisi satub ka Põhja-Euroopasse (Ławicki & Perlman 2017).
Eestis kohatud ssp. caeruleus on levinud Pürenee poolsaarel, Aafrikas ja Araabia poolsaare edelaosas. Lähis-Idast kuni Ida-Hiina ja Kagu-Aasiani on levinud ssp. vociferus, mis erineb nominaat-alamliigist laiemalt tumeda alatiiva poolest (Forsman 2016).

Raisakotkas Aegypius monachus (16/11 – 1/1)

25.06. ja 07.07.2023 Vihasoo, Kuusalu khk, Harjumaa (Dokus Arys ja Siiri Sandström) (foto).

Lõunapoolse levilaga liik, kelle lähimad pesitsusalad asuvad Vahemeremaades (Hispaania, Kreeka, Türgi). Paigalinnuna eksib ta oma tavalisest levialast kaugemale harva.

Kumai-kaeluskotkas Gyps himalayensis (0/0 – 1/1)

04.06.2024 Tutermaa, Keila khk, Harjumaa subad. (Tarmo Sammal) (automaatsalvestis).

Esmasleid. Isend leiti metsloomade söödaplatsi jälgiva rajakaamera salvestiselt. Liik on üliharuldane eksikülaline Sise-Aasiast, kus ta pesitseb Himaalajas ja Tiibeti kiltmaal. Lääne-Palearktises oli kumai-kaeluskotkast varem kohatud vaid ühel korral, aprillis 2024 Armeenias. 2024. aasta sügisel vaadeldi kumai-kaeluskotkast ka Norras ja on võimalus, et tegemist on Tutermaal kohatud isendiga. Kuigi kumai-kaeluskotkaid peetakse Euroopa loomaaedades vangistuses, siis need isendid on üldjuhul vanalinnud. Sarnaselt Norra HK-le otsustati see liik paigutada A-kategooriasse, arvestades linnu iga, eksirännakute potentsiaali ja populatsiooni hetkeseisu.

Kääbuskotkas Hieraaetus pennatus (7/6 – 1/1)

01.06.2024 Audru, Audru khk, Pärnumaa hele vorm (Matti Kapanen, Liisa Kapanen) (foto).

Eesti 7. leid. Lõunapoolne liik, kelle levila ulatub Hispaaniast Mongooliani. Vaatamata sellele, et liigi pesitsusalad on meile suhteliselt lähedal (lähimad Valgevenes ja Ukrainas), satub ta Põhja-Euroopasse suhteliselt harva.

Stepiviu Buteo rufinus (4/4 – 1/1)

10.04.2022 Põõsaspea neem, Noarootsi khk, Läänemaa (Annika Forsten).

Eesti 5. leid. Stepiviu on levinud Lõuna- ja Kagu-Euroopas, Kesk-Aasias ja Lähis-Idas ning Põhja-Aafrikas. Talvitusalad ulatuvad lõunas India ja Kesk-Aafrikani. Meile lähimad pesitsusalad asuvad Bulgaarias ja Lõuna-Venemaal.

Loorkakk Tyto alba (6/6 – 2/2)

08.04.2023 Neeme, Kihelkonna khk, Saaremaa leitud värsked suled (Dan-Erik Roosve) (foto). Eesti 7. leid.
19.12.2024 Tartu linn, Tartumaa (Ene Plado jt) (foto). E-kategooria isend.

Loorkakk on levinud Lääne- ja Lõuna-Euroopas ning veel laialt mujal maailmas. Ehkki levila põhjapiir ei jää meist kaugele, eksib loorkakk Põhja-Euroopasse harva. Lätist on 2024. aastast teada Tšehhis rõngastatud isendi taasleid (Latvijas putni). Erakordne on Tartus kohatud isendi juhtum, kus usaldavalt käituva linnu puhul võis selgelt kahtlustada, et tegemist on hiljuti Põhja-Eestist vangistusest põgenenud isendiga. Tuleb taas rõhutada, et lisaks veelindudele peetakse vangistuses (ka Eestis) teistegi liigirühmade esindajaid, sh erinevaid pistrikke, loorkakke ja kivikakke.

Mesilasenäpp Merops apiaster (32/>68 – 4/7)

06.05.2023 Osmussaar, Noarootsi khk, Läänemaa (Annika Forsten, Antero Lindholm, Arto Keskinen, Peter Lind, Janne Põlluaas) (foto).
14.05.2023 Sääre, Jämaja khk, Saaremaa 4 is (Arto Aaltonen, Aulis Koskinen, Oiva Kuisma) (foto).
19.05.2024 Kalana, Reigi khk, Läänemaa = Hiiu mk (Uku Paal, Gi Grieco, Dave Pearsons, Keith Freeman, Brian Buffey, John Glazebrook, Norman Vipond) (foto, helisalvestis).
19.06.2024 Lüübnitsa, Petserimaa = Võru mk (Kristjan Moorast, Hannes Pehlak, Leho Luigujõe jt) (foto).

Lõunapoolse levilaga liik, kelle lähimad püsivad pesitsusalad on Poolas, Ukrainas ja Lõuna-Venemaal ning kes on viimasel kümnendil regulaarselt pesitsenud ka Lätis. Mesilasenäppe kohatakse Eestis siiski üllatavalt harva ja mitte igal aastal. Selle liigi puhul võib Eestis oodata ka esimesi pesitsusjuhte ja pikemalt peatuvate isendite puhul võiks selle võimalusega arvestada.

Mustlauk-õgija Lanius minor (37/X – 1/1)

27.05.2022 Üüdibe, Anseküla khk, Saaremaa (Antero Lindholm, Annika Forsten, Hannu Juka, Rainer Häggblom, Simo Jokinen jt) (foto).

Lõunapoolne liik, kelle pesitsuslevila ulatus XIX sajandil Tartumaani ja XX sajandi algul Petserimaani. Nüüd satuvad Eestisse üksikisendid peamiselt hiliskevadel ja varasügisel.

Mustvares Corvus corone (12/12 – 1/1)

09.04.2022 Sõrve säär, Jämaja khk, Saaremaa (Peter Lind, Janne Põlluaas, Kaja Traagel, Toomas Traagel, Ere Uibu, Maiki Must) (foto).

Mustvarese eristamine noorest künnivaresest ei ole lihtne, lisaks tuleb määramisel arvestada hall- ja mustvarese hübriidi võimalusega. HK võtab mustvarese teated käsitlemisele vaid hea fotodokumentatsiooni või detailse kirjelduse olemasolul.

Tuttlõoke Galerida cristata (alates 1991) (X/X – 4/4)

19.01.2024 Pässä, Vastseliina khk, Võrumaa (Maidu Kõoleht) (foto).
13.05.2024 Kalana, Reigi khk, Läänemaa = Hiiu mk (Uku Paal, Mariliis Paal, Pelle Mellov, Anni Miller) (foto).
04.06.2024 Tahkuna, Reigi khk, Läänemaa = Hiiu mk (Leho Aaslaid).
11.–15.07.2024 Spithami, Noarootsi khk, Läänemaa (Antero Lindholm, Jukka Salokangas, Timo Pettay, Annika Forsten) (foto).

Lõunapoolse levilaga liik, kes on Eestis haruldane ja kelle kõiki teateid käsitleb HK alates 1991. aastast. Tuttlõoke võib välimuse järgi olla põldlõokesest raskesti eristatav – tuti olemasolu ei ole sugugi diagnostiline tunnus. Põhjalikult tuleb kirjeldada tiiva alapoole ja tagaserva värvust, saba pikkust, noka kuju ja häälitsusi. Tuttlõoke käitub sageli väga usaldavalt ning vaatluse fotoga dokumenteerimine on enamikul juhtudel lihtne.

Lääne-sabatihane Aegithalos caudatus europaeus (13/21 – 1/1)

22.10.2024 Sürgavere, Suure-Jaani khk, Viljandimaa (Siim Ots, Aarne Ots) (rõngastatud, foto).

Kesk-Euroopas levinud sabatihase alamliik, kes satub Eestisse eeskätt oktoobris ja keda on vahevormide tõttu keeruline siin pesitsevast alamliigist eristada. Et lindu saaks määrata lääne-sabatihaseks, peaks tal olema selge must kulmukaar ja lisaks sellele vähemalt üks kahest järgmisest tunnusest: tume poolkaar ümber kõrvaala või tume triibustus rinnal. Soovitatavalt võiks linnul esineda kõik kolm eelkirjeldatud tunnust. Lääne-sabatihase vaatluse kinnitamine eeldab head fotodokumentatsiooni või detailset kirjeldust.

Tuhk-lehelind Phylloscopus humei (6/6 – 3/3)

09.10.2022 Ruhnu, Ruhnu khk, Saaremaa (Margus Ellermaa) (helisalvestis).
22.–25.10.2022 Sääre, Jämaja khk, Saaremaa (Uku Paal, Mariliis Paal) (foto, helisalvestis).
23.10.2024 Sääre 1a (Tarvo Valker, Helen Pikkat, Gustaf Nordenswan, Jan Nordblad, Mati Martinson) (rõngastatud, foto).

Eesti 7., 8. ja 9. leid. Sise-Aasia liik, keda varem peeti vööt-lehelinnu alamliigiks. Euroopas on ta haruldane eksikülaline peamiselt oktoobris ja novembris.

Siberi lehelind Phylloscopus schwarzi (1/1 – 1/1)

25.09.2022 Osmussaar, Noarootsi khk, Läänemaa (Nicolas Selosse, Benoît Paepegaey, Eric Sansault) (foto).

Eesti 2. leid. Idapoolsete taigametsade liik, kes talvitab Kagu-Aasias. Euroopasse satub siberi lehelind haruldase eksikülalisena sügiseti.

Padu-roolind Acrocephalus agricola
(38/45 – 6/6)

20.06.2022 Kurkse, Risti khk, Harjumaa 1a+ (Jaanus Aua) (foto).
23.08.2022 ja 27.08.2022 Pulgoja, Häädemeeste khk, Pärnumaa 1a (Jaak Tammekänd, Jakob Tammekänd) (rõngastatud, foto).
29.08.2022 Vaibla, Kolga-Jaani khk, Viljandimaa 1a (Johan Boeijkens, Art Villem Adojaan, Mari Remm, Sergei Gordienko, Amaranta Adojaan, Kristjan Adojaan) (rõngastatud, foto).
21.07.2023 ja 30.07.2023 Pulgoja 1a+ (Toomas Traagel, Kaja Traagel, Jaak Tammekänd, Joosep Ailiste, Jakob Tammekänd) (rõngastatud, foto).
24.07.2023 Pulgoja 1a+ (Eero Ehala, Jaak Tammekänd, Jakob Tammekänd, Joosep Ailiste) (rõngastatud, foto).
24.08.2023 Pulgoja 1a (Jaak Tammekänd, Janno Tammekänd, Andreas Tammekänd) (rõngastatud, foto).

Padu-roolinnu levila ulatub Mustast merest kuni Ida-Hiinani. Liigi lähimad teadaolevad püsipesitsusalad jäävad Lõuna-Ukrainasse (Keller et al. 2020), kuid liik on pesitsenud ka Soomes (Väisänen et al. 2015). Eestis kohatud isendid on tabatud (üht isendit ka vaadeldud) ühe erandiga kas Vaibla või Pulgoja linnurõngastusjaamas.

Punakurk-põõsalind Curruca cantillans (1/1 – 1/1)

03.05.2023 Riguldi, Noarootsi khk, Läänemaa ♂ (Antero Lindholm) (foto).

Eesti 2. leid. Punakurk-põõsalind pesitseb Vahemeremaades. Põhja-Euroopasse eksib ta harva.

Roosa-kuldnokk Pastor roseus (33/32 – 2/2)

12.07.2022 Türju, Jämaja khk, Saaremaa 1a+ (Art Villem Adojaan, Amaranta Adojaan).
11.–18.09.2022 Puise, Ridala khk, Läänemaa 1a (Margus Ellermaa, Cees Witkamp jt).

Aasia ja Kagu-Euroopa steppide liik, kes mõnel aastal satub arvukalt ka mujale Euroopasse. Kui vanalinnu määramine on lihtne, siis noorlinnu ülesleidmine kuldnokaparvest on keerukam.

Kaelus-kärbsenäpp Ficedula albicollis (X/X – 13/13)

07.05.2022 Rohuneeme, Jõelähtme khk, Harjumaa ♂ 2a (Kristjan Noormets) (foto).
05.06.2022 Austla, Kihelkonna khk, Saaremaa ♂ ad, pesa (Maris Sepp, Allar Liiv) (foto).
02.05.2023 Osmussaar, Noarootsi khk, Läänemaa ♂ (Annika Forsten, Toomas Traagel) (foto).
05.05.2023 Võrsna, Püha khk, Saaremaa ♂ (Mario Talvist) (foto).
09.05.2023 Puise, Ridala khk, Läänemaa ♂ 2a+ (Ilpo Huolman, Kari Tornikoski) (foto).
15.05.2023 Angerja, Hageri khk, Harjumaa = Rapla mk ♂ (Ingrid Aus).
03.06.2023 Nasva, Kaarma khk, Saaremaa ♂ (Timo Nuoranen) (videosalvestis).
Tõenäoliselt sama lind samas kohas ka 08.06.2023 (Mariliis Paal).
07.06.2023 Kiratsi, Kaarma khk, Saaremaa ♂♀ (Anni Miller) (helisalvestis).
13.05.2024 Sääre, Jämaja khk, Saaremaa ♂ (Seppo Ekelund) (foto).
Võimalik, et sama lind samas kohas ka 24.–25.05.2024 (Arto Aaltonen, Aulis Koskinen, Oiva Kuisma ja Jari Linjala).
19.05.2024 Kuressaare, Kaarma khk, Saaremaa ♂ 2a (Erik Hirschfeld).
05.06.2024 Koguva, Muhu khk, Saaremaa ♂ (Hannes Pehlak) (foto).

Lõunapoolne liik, kelle lähimad püsivad pesitsusalad jäävad Ojamaa saarele (Gotland) ja keda meil kohatakse peamiselt Saaremaal ja Hiiumaal. Kaelus-kärbsenäpi emaslinde on suhteliselt raske määrata ning liik võib must-kärbsenäpiga ristuda.

Sinisaba Tarsiger cyanurus (8/13 – 5/8)

16.–18.05.2022 Tallinn, Harjumaa ♀ (Mariann Välja jt) (foto).
21.–25.09.2022 Osmussaar, Noarootsi khk, Läänemaa kuni 4 1a (Benoît Paepegaey, Nicolas Selosse, Eric Sansault jt) (foto).
26.09.2022 Ojaküla, Viru-Nigula khk, Virumaa = Lääne-Viru mk (Randar Türkel) (rõngastatud, foto).
15.10.2022 Kabli, Häädemeeste khk, Pärnumaa 1a (Johan Boeijkens, Jaak Tammekänd, Mari Remm, Tõnis Leib, Annika Rääbis, Aivo Klein) (rõngastatud, foto).
03.05.2024 Kalana, Reigi khk, Läänemaa = Hiiu mk ♀ (Kaarel Võhandu, Tiiu Tali, Annika Forsten, Jan Nordblad, Rainer Häggblom, Ira Rekilä, Matti Rekilä) (foto).

Idapoolsete taigametsade lind, kelle talvitusalad on Kagu-Aasias. Ehkki sinisaba pesitseb Soomes üha arvukamalt ja laiemalt (Keller et al. 2020), on teda meil kohatud harva.

Siseaasia must-lepalind Phoenicurus ochruros phoenicuroides (1/1 – 1/1)

04.12.2022 Kuressaare, Kaarma khk, Saaremaa (Ainar Unus, Kaarel Võhandu, Raul Vilk) (foto).

Eesti 2. leid. Must-lepalinnu alamliik phoenicuroides elutseb Sise-Aasia mägedes. Tema pesitsusalad ulatuvad Lõuna-Türkmenistanist Sajaanideni, talvitusalad asuvad Kirde-Aafrikas, Araabia poolsaarel ning Lõuna-Aasias. Põhja-Euroopasse eksib ta harva.

Euroopa kaelustäks Saxicola rubicola (17/18 – 5/6)

10.04.2022 Ristna, Kalana, Reigi khk, Läänemaa = Hiiu mk ♀ (Tarvo Valker) (foto).
11.04.2022 Tursa, Hargla khk, Võrumaa ♀ (Tarmo Teppe) (foto).
28.04.2022 Kabli, Häädemeeste khk, Pärnumaa ♂ (Margus Ellermaa, Tarvo Valker) (foto).
28.05.2022 Kaavi, Jämaja khk, Saaremaa ♀ (Marco Purovesi) (foto).
01.04.2023 Undva, Kihelkonna khk, Saaremaa ♂♀ (Toomas Traagel, Adeele Traagel) (foto).

Lääne-, Kesk- ja Lõuna-Euroopas ning Türgis pesitsev liik, kes Põhja-Euroopasse eksib peamiselt kevadrändel aprillis.

Nunn-kivitäks Oenanthe pleschanka (3/3 – 1/1)

24.–25.10.2022 Türju, Jämaja khk, Saaremaa ♂ 1a (Mariliis Paal, Uku Paal, Jakob Paal jt) (foto).

Eesti 4. leid. Lähimad pesitsusalad asuvad Kagu-Euroopas Musta mere piirkonnas. Põhja-Euroopasse satub nunn-kivitäks harva.

Mustkurk-raat Prunella atrogularis (0/0 – 1/1)

01.–12.03.2022 Suuremõisa, Muhu khk, Saaremaa (Liis Keerberg, Jaak Keerberg jt) (foto, helisalvestis).

Esmasleid. Ida- ja kagupoolse levilaga liik, kelle lähimad pesitsusalad asuvad Uuralis. Põhja-Euroopas on see liik haruldane eksikülaline.

Mustpea-hänilane Motacilla flava feldegg (2/2 – 1/1)

06.06.2023 Kärevere, Äksi khk, Tartumaa ♂ (Pelle Mellov) (foto, helisalvestised).

Eesti 3. leid. See hänilase alamliik on levinud Balkanil ja Musta mere ümbruses, Põhja-Euroopasse satub ta harva. Hänilase alamliikide sisene variatsioon on suur ning hübridiseerumine sage, seetõttu peab alamliikide määramisse suhtuma ülima kriitilisusega. HK soovib mustpea-hänilase vaatluste korral alati saada foto- või videodokumentatsiooni.

Mägikiur Anthus spinoletta (3/3 – 1/1)

14.–15.01.2024 Kõruse, Kihelkonna khk, Saaremaa (Uku Paal, Meelis Sepp, Olev Lüütsepp jt) (foto, helisalvestis).

Eesti 4. leid. Lõunapoolsete mägede liik, kelle levila ulatub Püreneedest Kaukasuseni. Põhja-Euroopasse satub ta väga harva.

Väiketsiitsitaja Emberiza pusilla (18/19 – 3/3)

06.06.2022 Aela, Juuru khk, Harjumaa ♂ (Meelis Leivits) (foto).
26.–27.08.2023 Riguldi, Noarootsi khk, Läänemaa (Antero Lindholm, Annika Forsten, Kristjan Noormets, Peter Lind, Janne Põlluaas jt) (foto).
22.10.2023 Puise, Ridala khk, Läänemaa (Margus Ellermaa) (foto).

Kirdepoolse levilaga liik, keda Eestis kohatakse peamiselt rändeajal.

Põhjatsiitsitaja Emberiza rustica (43/X – 4/4)

06.09.2022 Kabli, Häädemeeste khk, Pärnumaa 1a (Irja Tammekänd) (rõngastatud, foto).
07.04.2023 Tallinn, Harjumaa (Marge Tragon, Ken Kalling) (foto).
14.09.2023 Oonurme, Iisalu khk, Virumaa = Ida-Viru mk (Toomas Rennel) (foto).
17.05.2024 Kalana, Reigi khk, Läänemaa = Hiiu mk (Uku Paal, Mariliis Paal, Urmas Männik, Monika Bondarenko) (helisalvestis).

Põhja- ja idapoolse levilaga liik, kelle arvukus on märgatavalt langenud. Eestis kohatakse põhjatsiitsitajat mitte igal aastal läbirändel, aga ta on meil varem ka pesitsenud.

Tunnustatud teated. Ebaselge päritoluga liigid (D-kategooria)
Accepted records. Species of unclear origin (category D)

---

Lumehani Anser caerulescens (38/39 – 6/6)

28.04.2023 Tammiku, Ridala khk, Läänemaa (Kaia Kukk).
01.05.2023 Tallinn, Harjumaa (Aivar Määr) (foto).
04.–16.09.2024 Käina lahe ümbrus (Kogri, Esiküla ja Villemi), Käina/Emmaste khk, Läänemaa = Hiiu mk 2 is (Maie Vikerpuur jt) (foto).
25.09.2024 Oonga, Martna khk, Läänemaa 2 is (Kimmo Hotulainen). Samad linnud 26.09.2024 Liivaküla, Martna khk, Läänemaa (Tõnis Tamme) (foto). Üks samadest lindudest 28.09.2024 Seira, Kirbla khk, Läänemaa (Tiit Külaots) (foto).

Lumehane pesitsusalad on Kirde-Siberis ja Põhja-Ameerikas. Meile sattunud lumehaned on tõenäoliselt pärit linnuaedadest või osaliselt metsistunud asurkondadest Lääne- ja Põhja-Euroopas, kuid on tõestatud liigi sattumine Euroopasse ka looduslikelt asualadelt. Lumehane määramine ei ole lihtne, sest puhaste lumehanede kõrval on Eestis kohatud ka lumehane hübriide teiste hanede ja lagledega.

Aafrika harksaba Milvus aegyptius (0/0 – 1/1)

25.04.2022 Osmussaar, Noarootsi khk, Läänemaa ad (Antero Lindholm, Annika Forsten) (foto).

Esmasleid. Liik on levinud Aafrikas ja Araabia poolsaarel. Selle hiljuti must-harksabast eristatud liigi osa Aafrika populatsioone sooritab pikki rändeid ja aafrika harksaba Euroopasse sattumine looduslikul teel pole täielikult välistatud. Siiski vajab aafrika harksaba eksimismuster veel uurimist. Kuna liik on ka linnuaedades populaarne, siis tuleb Euroopas kohatud isenditesse suhtuda ettevaatlikult. 2021. aastal Hollandis, Taanis ja Saksamaal kohatud isendi otsustasid nende riikide HK samuti paigutada D-kategooriasse (Viles 2023).

Tunnustatud teated. Vangistusest lahtipääsenud linnud (E-kategooria)
Accepted records. Escapees from captivity (category E)

---

Vööthani Anser indicus (48/41 – 1/1)

22.05.2022 Kakrarahu, Ridala khk, Läänemaa (Johan Boeijkens, Amaranta Põld) (foto).

Seda Sise-Aasiast pärinevat liiki peetakse paljudes Euroopa linnuaedades ja põgenikke kohatakse meie aladel järjest sagedamini. Võõrliigina on vööthani hakanud pesitsema näiteks Hollandis, Belgias, Suurbritannias, Prantsusmaal, Saksamaal (Keller et al.2020).

Tulipart Tadorna ferruginea (37/70 – 3/2)

23.03.–02.05.2022 Tartu linn, Tartumaa ♀ (Maie Arge jt) (foto), sama lind ka 19.04.2022 Aardla polder, Kambja khk, Tartumaa ♀ (Urmas Männik). E-kategooria isend.
13.–19.04.2023 Tartu linn (Kaspar Kolk jt) (foto ja video). E-kategooria isend.

Tulipardi looduslikud pesitsusalad asuvad Kagu-Euroopas, Põhja-Aafrikas, Kesk- ja Sise-Aasias. Euroopas on tulipardi konkreetsete isendite päritolu raske tuvastada, sest mitmel pool (nt Venemaal, Ukrainas, Hispaanias, Hollandis, Saksamaal ja Šveitsis) on vangistusest põgenenud isendite baasil tekkinud uued kohalikud metsistunud asurkonnad (Keller et al. 2020). Ukrainas on täheldatud ka metsikute isendite ja puuripõgenike segapesitsemist (Vinicombe 2008). Hollandis Eemmeeril sulgivate tulipartide päritolu tuvastamiseks märgistati sealseid linde kaelarõngaste ja GPS-saatjatega ning saadi teada, et linnud pärinevad Saksamaa ja Šveitsi metsistunud asurkondadest. Samas võib Euroopas kohata ka Aasiast pärit tuliparte – näiteks Poolas leiti Kõrgõzstanis märgistatud isend (Dirksen & Kleyheeg 2015).
Ka Eestis kohatud tulipartide päritolu selgitamine on keerukas. Eestis on vaadeldud Moskvas rõngastatud isendit (Ots & Paal 2015), kuid sealne populatsioon on pärit kohalikust loomaaiast. Seega võivad Eestisse sattuda isendid nii Moskva linnaasurkonnast, Lääne-Euroopast kui ka kagupoolsetest looduslikest asurkondadest.
2022. aastal kohatud tulipart oli rõngastatud ning Tartu lähistelt vangistusest põgenenud. Ka 2023. aastal vaadeldud isend oli sama päritolu.

Tunnustamata teated
Records not accepted

---

Lääne-mustlagle Branta bernicla hrota
18.07.2022 Põgari-Sassi, Ridala khk, Läänemaa (foto).

Tegemist on mustlagle bernicla alamliigiga.

Mustluik Cygnus atratus
20.01.2024 Elbiku, Noarootsi khk, Läänemaa (foto).

Määrangu kinnitamiseks oli fotodokumentatsioon ebapiisav.

Läänesõtkas Bucephala islandica
07.–08.11.2022 Haapsalu, Läänemaa ♀ (foto).

Tegemist on sõtkaga, kelle emaslindude välimus on suure varieeruvusega.

Karkjalg Himantopus himantopus

12.–13.07.2024 Valgeranna, Audru khk, Pärnumaa 1 juv (videosalvestis).

Tegemist on noore lammitildriga.

Pikksaba-änn Stercorarius longicaudus

07.10.2023 Põõsaspea neem, Noarootsi khk, Läänemaa 1a (foto).

Tegemist on noore söödikänniga.

Lääne-sabatihane Aegithalos caudatus europaeus

09.11.2024 Sääre, Kihnu, Tõstamaa khk, Pärnumaa (rõngastatud, foto).

Tegemist on sabatihase ja lääne-sabatihase vahevormiga.

Sinisaba Tarsiger cyanurus

05.05.2024 Salevere, Hanila khk, Läänemaa ♂.

Linnu välimuse kirjeldus puudub.

Mustpea-hänilane Motacilla flava feldegg

01.05.2022 Tiskre, Tallinn, Harjumaa ♂ ad (foto).

Selle taksoni määramisel on väga heaks tunnuseks hääl. Vaid visuaalse dokumentsiooni põhjal on mustpea-hänilast tumedapealistest põhjahänilastest raske eristada.

Põhjatsiitsitaja Emberiza rustica

03.09.2023 Sääre, Jämaja khk, Saaremaa.
09.09.2024 Sääre.

HK on endiselt seisukohal, et meil harvaesinevate tsiitsitajate puhul ei piisa määranguks vaid kutsehüüu kuulmisest. Kui rändel olevat isendit hästi ei nähtud, siis võib olla abi helisalvestisest, et liigi määrang sonogrammi põhjal kinnitada.

Tänuavaldused

HK tänab kõiki linnuvaatlejaid, kes harulduste kohtamisteated on HK-le esitanud. HK-d aitasid eksperdiarvamuste ja infoga Dick Forsman, Jarmo Pirhonen ja Virge Võsujalg. Aruande koostajad tänavad Anni Millerit abi eest teksti viimistlemisel.

Kasutatud kirjandus

• Dirksen, S. & Kleyheeg, E. (2015) Origin of ruddy shelducks moulting in the Netherlands. 4th Pan-European Duck Symposium 2015, Hanko, Finland.
• Dupont, O., Baeten, S., Pintens, J., Lebrun, R. (2024) Rare Birds in Belgium in 2023. Report of the Belgian Rare Birds Committee (BRBC). http://www.belgianrbc.be (22.05.2025).
• Forsman, D. (2016) Flight identification of raptors of Europe, North Africa and the Middle East. Christopher Helm, London, UK.
• Gill, F., Donsker, D. & Rasmussen, P. (2025) IOC World Bird List (v15.1). https://www.worldbirdnames.org/new/ (22.05.2025).
• Keller, V., Herrando, S., Vořšek, P., Franch, M., Kipson, M., Milanesi, P., Martí, D., Anton, M., Klvaňová, A., Kalyakin, M.V., Bauer, H.-G. & Foppen, R. P. B. (2020) European Breeding Bird Atlas 2: Distribution, Abundance and Change. European Bird Census Council & Lynx Edicions, Barcelona, Spain.
• Latvijas putni. http://www.putni.lv/tytalb.htm (22.05.2025).
• Ławicki, Ł. & Perlman, Y. (2017) Black-winged kite in the western palearctic: increase in breeding population, vagrancy, and range. Dutch Birding, 39, 1–12.
• Moser, T. J. (2001) The status of Ross’s geese. Arctic goose Joint Venture Special Publication. U.S. Fish and Wildlife Service, Washington, D.C., and Canadian Wildlife Service, Ottawa, Ontario.
• Musgrove, A. J. (2002) The non-breeding status of the Little Egret in Britain. British Birds, 95, 62–80.
• Ots, M. & Paal, U. (2015) Linnuharuldused Eestis 2014. Eesti linnuharulduste komisjoni aruanne nr 13. Hirundo, 28 (2), 1–18.
• Rannard, G. (2024) ‘Pirate of the seas’ great skua in big decline after bird flu. https://www.bbc.com/news/science-environment-68276680 (22.05.2025).
• Viles, S. (2023) Yellow-billed kite: wild or escape? https://www.birdguides.com/articles/rare-birds/yellow-billed-kite-wild-or-escape/ (22.05.2025).
• Vinicombe, K. (2008) Category D vagrants. In: Garner, M. and friends (eds.): Frontiers in Birding. Birdguides, 71–80.
• Väisänen, R., Huhtinen, H., Lampila, P., Lehikoinen, A., Lehikoinen, P., Normaja, J. & Velmala, W. (2015) Rariteettikomitean hyväksymät vuoden 2014 harvinaisuushavainnot. Linnut-vuosikirja, 2014, 78–93.

---

Summary

2022-2024 Estonian Rarities:
Report of the Estonian Rarities Committee

The twentieth report of the Estonian Rarities Committee covers the years 2022 to 2024. A total of 183 records were thoroughly assessed, of which 173 (95%) were accepted.

The records are presented in systematic order based on the recommendations of the IOC World Bird List (worldbirdnames.org), and arranged chronologically. Records of birds with uncertain origin, escapees from captivity, and those not accepted are listed separately from the main body of accepted records.

The four numbers in brackets following each species name (a/b – c/d) represent:
(a) total number of records prior to 2022; (b) number of individuals (where identifiable) prior to 2022; © number of records from 2022 to 2024, and (d) number of individuals from 2022 to 2024. The letter “X” denotes an unknown number of records or individuals.

Each record includes the following details: date(s), locality, parish (khk), district, number of individuals (is, isend), pairs (paar), nests (pesa), sex and age (if known; ‘a’ = calendar year), and the name(s) of observer(s). A few Estonian terms and their meanings: ja = and, või = or, laht = bay, järv = lake, tõenäoliselt sama isend = probably the same individual, pesitsemine = breeding, jt = and others.

Four new species occurring in an apparently wild state (category A) were added to the Estonian list during 2022–2024: Calidris himantopus, Elanus caeruleus, Gyps himalayensis, and Prunella atrogularis. Additionally, Anser rossii was reclassified from category E to category A.

As of December 31st 2024, a total of 402 species have been recorded in Estonia, either occurring in a wild state or as released specieswith self-sustaining breeding populations established in Estonia or neighboring countries (i.e., categories A–C).