Arhiiv • Hirundo

Hirundo 2/2000

Peep Veedla
Saateks

Lõhmus, A., Elts, J., Evestus, T., Kinks, R., Kulpsoo, L., Leivits, A., Nellis, R. & Väli, Ü.
Rähnide arvukusest Eestis
Kokkuvõte: Töös esitatakse Eesti esimese ulatusliku rähniloenduse tulemused, käsitletakse rähnide arvukuse seost metsade majandatusega ning vaadatakse kriitiliselt üle varasemad arvukushinnagud. Rähne kaardistati kümnel alal, kogupindalaga 838 km² (sh. 449 km² metsamaad). Täheldati kõiki seitset Eestis pesitsevat liiki. Loodusmetsad olid liigirikkamad ja seal leidus arvukamalt spetsialiseerunud liike kui majandatud metsades või mosaiikmaastikul. Laia ökoamplituudiga suur-kirjurähn (Dendrocopos major) ja musträhn (Dryocopus martius) olid arvukamad mosaiikmaastikul. Roherähn (Picus viridis) esines arvukalt ainult Saaremaal, mujalt Eestist saadi andmeid tema arvukuse languse kohta. Valgeselg-kirjurähni (Dendrocopos leucotos) levik oli selgelt seotud inimmõju tugevusega metsa-aladel ning ilmselt on ka selle liigi arvukus oluliselt langemas.
PDF

Lõhmus, A.
Kirjurähniaasta 1999
Kokkuvõte: Kirjurähn valiti Eesti Ornitoloogiaühingu poolt 1999. aasta linnuks. Artiklis tutvustatakse 105 ankeetvastuse põhjal kirjurähnide tuntust, levikut ning arvukust ja selle muutusi. Rähnide tuntus järgis nende arvukust. Tavalist suur-kirjurähni ei kohatud vaid kolmes vaatluspaigas, väike-kirjurähn oli sage üle Eesti, kuid valgeselg-kirjurähn märksa haruldasem, eriti läänesaartel, Loode- ja Põhja-Eestis. Kahe viimase liigi arvukus on viimasel aastakümnel langenud. Esitatakse ka uusi andmeid tamme-kirjurähni esinemisest Eestis.
PDF

Elts, J.
Rähnide pesitsusbioloogiast Eestis pesakaartide andmeil
Kokkuvõte: Artiklis käsitletakse 312 pesakaardi põhjal rähnide pesapaiku, kurna ja pesakonna suurust ning pesitsusfenoloogiat. Enim andmeid on suur-kirjurähni kohta, teiste liikide kohta on andmeid vähe või (roherähni puhul) puuduvad need täiesti. Edaspidi tuleks leitud rähnipesi külastada rohkem kordi ja määrata senisest tõhusamalt pesitsustulemusi.
PDF

Kinks, R.
Rähnide elupaigakasutusest juhuvaatluste põhjal
Kokkuvõte: Rähnide elupaigakasutuse uurimiseks 1999. aastal korraldatud küsitlusele vastas 83 vaatlejat või vaatlejate rühma kokku 1977 vaatlusega. Metsadega enim seotud (üle 70% vaatlustest metsas) liikideks osutusid kolmvarvas-rähn, musträhn ja valgeselg-kirjurähn. Nii need liigid kui roherähn toitusid sagedamini surnud kui elusatel puudel, kusjuures valgeselg-kirjurähn toitus surnud puudel oluliselt sagedamini talvel kui suvel. Kolmvarvas-rähn, kes kirjanduse andmeil on okasmetsade liik, toitus üllatavalt sageli lehtpuudel (41% toitumisvaatlustest). Väike-kirjurähni kohati suhteliselt sageli väljaspool metsi ning ta toitus aasta läbi eelkõige elusatel puudel. Looduskaitse seisukohalt tuleks edaspidi rohkem tähelepanu pöörata liikidele, kes sõltuvad surnud puude olemasolust ning on seeläbi metsamajanduse poolt ohustatud.
PDF

Kinks, R & Eltermaa, J.
Tamme-kirjurähnid Räpinas
Kokkuvõte: Räpina mõisa pargis vaadeldi ja rõngastati 2000. a. algul kolm tamme-kirjurähni ning jälgiti esimest korda Eestis selle liigi pesitsemist. Pesa asetses 5,6 meetri kõrgusel elusas tammes. Pesaõõnsuse rajamine algas hiljemalt 18. aprillil. Kurn muneti mai esimesel nädalal ning pojad koorusid 18. või 19. mail. Poegadele viidi toitu keskmiselt 12-minutilise (1-49) vahega. Nii pesaehitusel, haudumisel kui ka poegade toitmisel osalesid mõlemad vanalinnud. Pesitsus ebaõnnestus – 06.06.2000 leiti pesast kaks surnud poega.
PDF

Lõhmus, A., Elts, J., Evestus, T., Kinks, R., Nellis, R. & Väli, Ü.
Kuidas loendada rähne?
Kokkuvõte: Looduskaitseliselt olulistest linnurühmadest on rähnid Eestis üks halvemini uurituid. Käesolev artikkel annab ülevaate rähnide loendamise metoodikast ning esitab praktilise juhise Eestis kasutamiseks. Soovitav on rähne uurida kaardistusmeetodil 10*10 km suuruses ruudus, kus ajavahemikul märtsi teisest poolest mai keskpaigani viiakse läbi peibutamine salvestatud trummeldamisega. Meie kasutatud valgeselg-kirjurähni trummeldusele reageerisid ligilähedaselt sama hästi kõik rähniliigid. Lisaks peibutamisele on soovitav kasutada pesade otsimist ja pesitsusterritooriumidele viitavaid juhuvaatlusi. Artiklis käsitletakse ka tegutsemisjälgede kasutatavust ning probleeme vaatluste tõlgendamisel ja rähnide määramisel.
PDF

Lühiteated
Koppel, A.
Suur-kirjurähni toitumisest musta männi puistus
Põldsam, H.
Suur-kirjurähn lõhkus põldvarblase pesa
Põldsam, H.
Linnud soolakus
PDF

EOÜ kroonika
PDF

Hirundo 1/2000

Tiit Randla
Saateks

Kuresoo, A. & Ader, A.
Haudelindude punktloendus Eestis aastail 1983-1998
Kokkuvõte: Eesti haudelindude punktloenduse eesmärgiks on lindude pesitsusaegse arvukuse muutuste pikaajaline jälgimine, selgitamaks lindude elupaikades ja ka laiemalt keskkonnas toimuvaid muutusi. Projekti eeliseks on see, et korraga on vaatluse all ligi poolsada liiki. Loendusi on teinud üle seitsmekümne vaatleja ja käigus on olnud üle saja loendusraja. Loendusradade keskmine “eluiga” on olnud veidi üle seitsme aasta, kusjuures 26 rada on olnud kasutusel vähemalt kümme aastat. Eestis tavalistest haudelindudest on aastail 1983-1998 jõudsalt (>50%) kasvanud kaelustuvi, suur-kirjurähni, käbliku, punarinna, musträsta, pasknääri, ronga, pruunselg-põõsalinnu ja karmiinleevikese arvukus. Tugevalt (>50%) on kahanenud peoleo ja tikutaja arvukus, vähemaks on jäänud ka pesitsevaid põhjatihaseid, metskiure, käosulaseid, mets-ja väike-lehelinde.
PDF

Sellis, U.
Kas must-toonekurg jääb elustama Eesti maastikku?
Kokkuvõte: Eestis, oma areaali loodepiiril, on must-toonekure (Ciconia nigra) arvukus 20 aastaga langenud 2-2,5 korda. Must-toonekurega seotud probleemide tutvustamiseks ja andmete koondamiseks valiti see liik EOÜ 1998. aasta linnuks. Artiklis esitatakse arvukuse täpsustatud hinnang, levikukaart, aasta linnu projekti kokkuvõte ja sigimisedukuse analüüs 1991.-1999. aasta andmete põhjal. Must-toonekure praegune arvukus on Eestis 100-120 paari. Kahanevale populatsioonile iseloomulikult on sigimisedukus aastati kõikuv, üldiselt vähenenud ja madal (keskmine produktiivsus 1,09 poega paari kohta aastas). Arvukuse kahanemise põhjused asuvadki tõenäoliselt pesitsusaladel. Et lähiriikides on sigimisedukus sarnane, siis Eesti populatsioonile mujalt täiendust loota ei ole.
PDF

Lõhmus, A.
Millal ja kuidas händkakud häälitsevad?
Kokkuvõte: Händkaku (Strix uralensis) häälitsemisaktiivsust ja repertuaari uuriti Laeva ümbruses põhiliselt 1991.-1994. a. Häälitsemisaktiivsus oli kõrgeim märtsist mai keskpaigani. Kirjanduses mainitud sügisest aktiivsusperioodi Laevas ei leitud, mis võis tulla territooriumikäitumise lükkumisest kevadesse. Tuul, sademed ja tõenäoliselt ka tihe pilvisus vähendasid aktiivsust oluliselt. Häälitsemine algas kevadel 19 ± 10 minutit pärast päikeseloojangut, talvel aga suhteliselt hiljem. Eri sugupoolte repertuaar erines märkimisväärselt, ega muutunud sesoonselt, kuid isaslinnud häälitsesid aktiivsemalt kui emaslinnud. Töö tulemuste põhjal esitatakse soovitused kakuloenduste läbiviimiseks – marsruutide tiheduse, loenduse ajastamise ja sobiva ilmastiku kohta. Ilmselt tuleb usaldatava loendustulemuse saamiseks lisaks kuulamiskäikudele otsida ka pesi ja kasutada peibutamismeetodit.
PDF

Edula, E.
Kanepilinnu pesitsemisest Viljandi ümbruses
Kokkuvõte: Artiklis esitatakse aastatel 1959-1998 kogutud andmed kanepilinnu (Carduelis cannabina) saabumise, pesaehituse ja sigimisedukuse kohta Viljandi ümbruses. Kanepilinnud saabusid keskmiselt 4.-5. aprillil. 40% pesitsustest alustati enne 15. maid, kuid osa linde pesitses ilmselt mitu korda. 613 kurnas oli keskmiselt 5,12 muna, õnnestus 68% pesitsustest. Nii kurna suurus kui pesitsusedukus järgisid arvukuse muutusi, saavutades maksimumi 1960. aastate lõpul ja langedes alates 1970. aastate algusest.
PDF

Nellis, R. & Nellis, R.
Talvituvad linnud Maleva ümbruses
Kokkuvõte: Saaremaal Maleva küla ümbruses selgitati talvedel 1992/93-1998/99 lindude esinemissagedust, biotoobieelistust ja arvukuse muutusi. Linde loendati püsimarsruudil kolm korda talve jooksul. Kohati 42 liiki, neist üheksat vähemalt 70% loendustest. Keskmine arvukus oli 29 is./km, kuid see varieerus tugevasti nii aastati kui talve jooksul. Kõige arvukamalt esines linde talumaastikus, kuigi arvukus langes seal tugevasti sügisest kevadeni. Hoolimata pehmemast kliimast, ei olnud arvukuse langus talve jooksul väiksem kui mandri-Eestis Sauel. Lindude arvukuse pikaajalised muutused sarnanesid enamasti vastavate muutustega kogu Eestis.
PDF

Lühiteated
Aua, J.
Toiduparastitismi ilmingust hoburästal
Elts, J.
Antagonistlikust käitumisest hall- ja musträsta vahel
Lõhmus, A.
Hiireviu munes “nahkmuna”
Aua, J.
Väiketüllide pesitsusaegadest
Aua, J.
Suitsupääsukesel kaheksa muna
PDF

Linnukaitseuudised, EOÜ kroonika ja teated
PDF

Hirundo 2/1999

Kaja Peterson
Saateks

Lilleleht, V.
Linnuharuldused Eestis 1990-1997. Eesti linnuharulduste komisjoni aruanne
Kokkuvõte: Eesti linnuharulduste komisjoni teine kokkuvõte meil harva ja juhuslikult esinevate lindude kohtamisteadetest.
Lõplik hinnang anti 759 teatele, neist 597 aastatest 1990-1997 (44-105 teadet aastas). Kinnitati vastavalt 624 (82%) ja 544 teadet (91%). Järjest on kasvanud välismaiste, peamiselt Soome linnuvaatlejate osa harulduste leidmisel, ulatudes praeguseks juba üle 60% kõigist läbivaatamiseks esitatud teadetest. Eesti lindude nimekirja lisandus 13 uut liiki ja 3 alamliiki, lisaks veel üks teadmata päritoluga ja neli vangistusest lahtipääsenud liiki. Tõestati nelja uue linnuliigi pesitsemine Eestis. Eesti lindude nimekirjas on seisuga 01.01.1998 kokku 335 loodusliku päritoluga ja meil või naabermaades püsiva asurkonna moodustanud sissetalutud liiki, viis liiki teadmata päritoluga ja seitse liiki vangistusest pääsenud linde.
PDF

EOÜ kroonika ja teated
PDF

Hirundo 1/1999

Andres Kuresoo
Tuult tiibadesse
PDF

Edula, E.
Tehispesi asustavate lindude pesitsusbioloogiast Viljandi lähistel 1968-1987
PDF

Lõhmus, A.
Röövlinnuprojekt aastatel 1994-1998
PDF

Elts, J. & Aua, J.
Metskurvitsa mängust Kuhjaveres
PDF

Mikk, R.
Millal lõpetavad linnud laulmise?
PDF

Mägi, E.
Matsalu linnutornid
PDF

Lühiteade
Elts, J.
Punajalg-tildril viis muna
PDF

EOÜ kroonika
PDF

Hirundo 2/1998

Lõhmus, A., Kuresoo, A., Leibak, E., Leito, A., Lilleleht, V., Kose, M., Leivits, A., Luigujõe, L. & Sellis, U.
Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus
PDF

Elts, J. & Tuule, E.
Talilindude arvukuse muutustest Sauel
PDF

Lõhmus, A.
Kas suur-kirjurähn ehitab pesa ökonoomselt?
PDF

Ader, A.
Linnusõbrad ja internet
PDF

Lühiteated
Lõhmus, A.
Sinikael-part pesitses hiireviu asustatud pesas
Lõhmus, A.
Ebaharilikult tume loorkull
Elts, J. & Aua, J.
Hänilased läbirändel
PDF

EOÜ kroonika, linnukaitseuudised ja teated
PDF