Lõhmus, A.
Eesti röövlinnuseire 1999-2003: kanakulli kadu ja hiiretsüklite kellavärk
Kokkuvõte: Artiklis võetakse kokku 1999.-2003. a. andmed Eesti tavalisemate röövlindude asustustiheduse (19 vaatlusala põhjal) ja sigivuse kohta ning võrreldakse neid varem kogututega. Röövlindude keskmine üldtihedus oli 41 pesitsusterritooriumi 100 km2 kohta, millest viis arvukamat liiki moodustasid 69%. Võrreldes aastatega 1994-1998 oli olulisim muutus kanakulli (Accipiter gentilis) arvukuse vähenemine keskmiselt 34% võrra. Langes ka kanakulli sigivus. Üsna usaldatavad olid veel roo-loorkulli (Circus aeruginosus) arvukuse tõus ning värbkaku (Glaucidium passerinum) taandumine. Kõrvukrätsu (Asio otus) arvukus püsib alates 1980-ndate lõpust keskmiselt samal tasemel, kuid kõigub kolmekordses ulatuses ja kolmeaastase perioodiga; 2002. a. oli liigi suurim teadaolev kõrgseis (keskmiselt 5,9 pesitsusterritooriumi / 100 km2). Alates 1990. aastast korduvad kolmeaastase vahega ka uruhiirlastest toituvate liikide edukad sigimissesoonid. Röövlinnuprojekt on seni võimaldanud jälgida arvukust 16 ja sigimisedukust 11 liigil. Uute töösuundadena on alustatud pesade ja pesitsusterritooriumide digitaalse kaardi loomist ning spetsiaalset tööd haruldaste liikidega.
PDF

Leito, A., Leito, T., Õunsaar, M. & Truu, J.
Sügisrändel peatuvate sookurgede levik ja arvukus Hiiumaal ning seos põllumajandusega
Kokkuvõte: Sügisrändel peatuvaid sookurgi (Grus grus) on Hiiumaal regulaarselt loendatud alates 1982. aastast. Kurgede peatuspaigad asuvad valdavalt saare ida- ja lõunaosas, eeskätt Käina ja Hellamaa ümbruses. Koondumispiirkonnad on aastati olnud samad, kuid nende suhteline osatähtsus on varieerunud suurtes piirides. Kokku on Hiiumaal ajaperioodil 1982.-2002. a. sügiseti loendatud 960-4230 peatuvat sookurge. Üldarvukus on suurtes piirides varieerunud ning märgata on nõrka langustrendi, mis ei ole aga statistiliselt oluline. Peatuvate sookurgede arvukus sõltub olulisel määral põllumajandustootmise struktuurist ja mahust saarel. Statistiliselt olulised positiivsed seosed leiti kurgede arvukuse ning talinisu, talirukki ja odra kasvupindade vahel, kõige tugevamad olid need Hellamaa koondise puhul. Oluline negatiivne seos ilmnes suvinisu ning kaera külvipinna ja sookurgede arvukuse vahel.
PDF

Ots, M. & Paal, U.
Linnuharuldused Eestis 2001.-2002. a. Eesti linnuharulduste komisjoni aruanne
Kokkuvõte: Käesolev aruanne on Eesti linnuharulduste komisjoni neljas kokkuvõte meil harva ja juhuslikult esinevate lindude kohtamisteadetest. Lõplik hinnang anti 230 teatele, neist 171 aastatest 2001-2002. Teadetest kinnitati 206 (90%) ja lükati tagasi 24. Eesti lindude nimekirja lisandus viis uut liiki, samas kustutati nimekirjast kaks liiki. Tõestati kahe uue linnuliigi pesitsemine Eestis. Eesti lindude nimekirjas on seisuga 31.12.2002 kokku 344 loodusliku päritoluga või meil (või naabermaades) püsiva asurkonna moodustanud sissetalutud liiki, viis liiki teadmata päritoluga ja kaheksa liiki vangistusest pääsenud linde.
PDF

Lühiteated
Männik, R. & Sein, G.
Kalakotkas pesitses elektripostil
Saks, L.
Kolmeteist sabasulega rohevint
PDF

EOÜ kroonika ja teated
PDF

Riho Kinks
Saateks

Elts, J., Kuresoo, A., Leibak, E., Leito, A., Lilleleht, V., Luigujõe, L., Lõhmus, A., Mägi, E. & Ots, M.
Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 1998.-2002. a.
Kokkuvõte: Artiklis esitatakse Eesti linnustiku uus liiginimestik ning hinnangud pesitsus-aegse ja kesktalvise arvukuse ja nende muutuste kohta. Seisuga 01.01.2003 oli Eesti lindude nimestikus 357 liiki, sealhulgas 221 liiki haudelinde (regulaarseid 207, mitte iga-aastaseid 4 ja juhuslikke 10 liiki). Talvel esineb meil 153 (regulaarselt 102) ja läbirändel 212 linnuliiki (regulaarselt 202). Eksikülalisi on Eesti linnustikus 87 liiki. Tugevat pesitsusaegse arvukuse tõusu aastate 1991-2002 jooksul sedastati 24 ning tugev langus oli täheldatav kümnel liigil. Eestis pesitseb 13,3-20,5 miljonit paari linde ning talvitub 3,4-9,3 miljonit lindu.
PDF

Tuule, E. & Elts, J.
Haraka esinemisest ja arvukusest Saue ümbruses aastatel 1963.-1998. a.
Kokkuvõte: Haraka (Pica pica) arvukust hinnati 1963.-1998. a. ca 100 km2 Saue vaatlusalal Tallinna lähistel, kasutades joontakseerimist 25+25 m laiusel loendusribal. Maastik on mosaiikne, kuid pidevalt on suurenenud kultuurmaastiku osatähtsus. 1960. aastatel pesitses harakas valdavalt vaid võserikes, hiljem levis liik ka kõikjale mujale, sealhulgas inim-asulatesse. Võsametsade eelistamine jäi püsima, kuigi selle biotoobi suhteline osatähtsus elupaigana langes. 1963. a. pesitses 60 km2 alal ca 30 paari, 1990.-ndatel aga juba ca 480 paari. Olulisimaks arvukuse kasvu põhjuseks võib pidada soodsaid toitumistingimusi inimasustuse läheduses.
PDF

Lõhmus, A.
Joontakseerimise Soome variandi metoodikast Tartumaa metsalinnuloenduste põhjal
Kokkuvõte: Joontakseerimise Soome variant on üks võimalus Eesti tavalisemate lindude arvukuse hindamiseks. Artiklis analüüsitakse selle meetodiga seotud probleeme Tartumaal metsalindude loendustel kogutud andmete ja kogemuste valguses. Käsitletakse üleloenduse ohtu ja selle vältimist “poolpaaride” lugemisega ning tulemuste tundlikkust matemaatilisele teisendamisele paranduskoefitsientidega. Teisendamise asemel võib laiendada loendusriba, sest enamiku liikide puhul saadi autori poolt 0-25 m ja 25-50 m ulatuses vaatlejast sarnased loendustulemused. Piiratud laiusega ribalt leitud asustustiheduste võrdlus algse Soome meetodiga näitas, et viimane näib tegelikust täpsemana (on “pseudotäpne”) ning saadud tulemuste õigsus sõltub ettearvamatul määral loendusolude sarnasusest nendega, mille alusel arvutati paranduskoefitsiendid. Arvestatava täpsuseni jõuavad arvukus-hinnangud alles paarikümne isendi kohtamisel, nii et väikesearvuliste (alla 10 000 paari) hajusalt levinud liikide arvukust ei saa Eestis transektloendustega ilmselt hinnata.
PDF

Väisänen, R. A. & Ellermaa, M.
Transektloendused peavad olema piisavalt pikad
Kommentaar A. Lõhmuse artiklile
PDF

Paal, U. & Väli, Ü.
Rooruiga talvitumisest Eestis
Kokkuvõte: Rooruiga (Rallus aquaticus) talvise staatuse selgitamiseks koondasime vastavad andmed kirjandusest, arhiividest, internetist ning lisasime suulised teated ja isiklikud vaatlused. Nende alusel võib öelda, et liik talvitab meil sagedamini kui seni arvatud ning tõenäoliselt on tegu koguni regulaarse talvitujaga.
PDF

Lühiteated
Aua, J.
Hiline pesitsemine väiketüllil
Jürgens, M.
Väike-kärbsenäpi hiline pesitsemine
Elts, J. & Aua, J.
Kiire metskurvits
Anvelt, V.
Vares osalemas valge-toonekurgede kakluses
PDF

EOÜ kroonika ja teated
PDF

Andres Kalamees
Saateks

Lõhmus, A.
Kas kullipesa suuruse järgi saab määrata asustavat liiki ja pesa vanust?
Kokkuvõte: Loode-Tartumaal kogutud andmete alusel uuriti, kas pesa suuruse järgi on võimalik metsades pesitsevate kulliliste pesi liigini määrata ja otsustada pesa kasutuskestuse üle. Kuigi pesade keskmised mõõtmed erinesid liigiti oluliselt, oli liikidevaheline kattumine ulatuslik ja mõõtmete järgi pesaomaniku määramisel oli eksimise võimalus väga kõrge. Artiklis tuuakse välja mõõtmete kombinatsioone, mil liigi õige määramine on siiski suhteliselt tõenäoline. Hiireviul (Buteo buteo) suurenesid aastate jooksul oluliselt nii pesa läbimõõt, paksus kui ka pesaplatvormi läbimõõt, ent väike-konnakotkal (Aquila pomarina) kasvas üksnes pesa paksus. Herilaseviul (Pernis apivorus) pesa suurus kasutuse kestust ei näidanud. Arvestades pesade määramise keerukust ning liikidevahelist pesade “ristkasutust” soovitatakse võimalusel kõigi suuremate kullipesade ja pesapuude säästmist metsaraietel.
PDF

Tuule, E., Tuule, A. & Elts, J.
Suurkoovitaja pesitsusaegsest arvukusest Saue seirealal aastatel 1963-2002
Kokkuvõte: Suurkoovitaja (Numenius arquata) arvukust hinnati 1963 – 2002. a. umbes 100 km² suurusel Saue vaatlusalal Tallinna lähedal. Vaatlusala maastik on mosaiikne ning avatud kultuurmaastiku osatähtsus on aastate jooksul suurenenud. Arvukuse hindamiseks kasutati joontakseerimist 50 m laiusel loendusribal. Neljakümne aasta keskmine asustustihedus kogu ala lõikes oli 1,5 paari/km². Suurim keskmine tihedus oli heinamaal – 3,7 paari/km², veidi väiksem karjamaal – 2,4 paari/km² ning oluliselt väiksem põllul ning puis- ja põõsasniidul, vastavalt 1,2 ja 0,7 paari/km². Arvukus kõikus enim karjamaadel ja kõige vähem heinamaadel. Liigi arvukus on Saue vaatlusalal tõusnud, elupaikade lõikes on tõus statistiliselt usaldatav põllul ja karjamaal
PDF

Ellermaa, M.
Maismaalindude arvukusest Pärnumaal 2000.-2002. a.
Kokkuvõte: Standardsetel loendusmeetoditel põhinevaid lindude arvukushinnanguid on Eestis seni tehtud vaid üksikuid ja enamasti väga piiratud alade kohta. Pärnumaal (4800 km²) loendati linde joontakseerimismeetodil aastatel 2000-2002. Loendustulemuste põhjal anti arvukushinnangud 96 Pärnumaal pesitseva linnuliigi kohta. Arutelus võrreldakse hinnanguid senistega ning käsitletakse uute ja vanade hinnangute erinevuste põhjusi
PDF

Ellermaa, M.
Joontakseerimine – Soome variandi teooria ja metoodika
Kokkuvõte: Artiklis antakse ülevaade joontakseerimise Soome variandist, ühest linnuloenduste standardmeetodist, mida kasutatakse Soomes tähtsa elemendina linnustiku pikaajalises seires ja arvukuste hindamisel. Artiklis on kirjeldatud, millal võib joontakseerimist kasutada ja kuidas seda läbi viiakse. Põhjalikult on käsitletud seda, kuidas loendustulemuste põhjal saab välja arvutada lindude arvukuse teatud alal. Esitatud on (peamiselt) Eestis läbi viidud loenduste tulemuste alusel arvutatud paranduskoefitsiendid arvukamate linnuliikide loendustulemuste korrigeerimiseks.
PDF

Lühiteated
Elts, J.
Ööbiku ja kõrkja-roolinnu loendustulemuste varieeruvusest
Aua, J.
Väiketülli madalast pesitsusedukusest
PDF

Linnuklubi-uudised, EOÜ kroonika ja teated
PDF

Ülo Väli
Saateks

Ots, M. & Lilleleht, V.
Linnuharuldused Eestis 1998-2000. Eesti linnuharulduste komisjoni aruanne
Kokkuvõte: Eesti linnuharulduste komisjoni kolmas kokkuvõte meil harva ja juhuslikult esinevate lindude kohtamisteadetest. Lõplik hinnang anti 186 teatele, neist 171 aastatest 1998-2000. Teadetest kinnitati 161 (87%) ja lükati tagasi 25 (13%). Eesti lindude nimekirja lisandus 6 uut liiki, lisaks veel üks vangistusest lahtipääsenud liik. Tõestati ühe uue linnuliigi pesitsemine eestis. Eesti lindude nimekirjas on seisuga 31.12.2000 kokku 341 loodusliku päritoluga või meil (või naabermaades) püsiva asurkonna moodustanud sissetalutud liiki, 5 liiki teadmata päritoluga ja 8 liiki vangistusest pääsenud linde.
PDF

Lõhmus, A.
Pesakast pole parem puuõõnest: kodukaku looduslikud pesapaigad ja nende kvaliteet Eestis
Kokkuvõte: Töös selgitatakse kodukaku (Strix aluco) looduslike pesapaikade jaotust ning nendes pesitsemise tulemuslikkust Eestis peamiselt aastatel 1970-2000 kogutud andmete põhjal. Pesadest (n=98) 69% paiknes puuõõnsustes (valdavalt lehtpuudes), 18% ehitistes, 6% puutüügastes ning 6% mujal (sh. 3 avaspesas). See jaotus sarnanes Lõuna-Soomes täheldatule, kuid erines viimasest avaspesade kasutamise poolest, mis on tüüpiline Kesk-Euroopa kodukakkudele. Vastupidiselt oodatule olid kõik peamised pesitsusnäitajad puuõõnsustes keskmiselt paremad kui pesakastides, kuigi erinevused ei olnud statistiliselt usaldusväärsed. Tulemused näitavad vanade õõnsate lehtpuude tähtsust kodukaku pesitsemisele.
PDF

Elts, J.
Kiivitaja – aasta lind 2001
Kokkuvõte: Kiivitaja (Vanellus vanellus) oli EOÜ aasta lind 2001. Artiklis analüüsitakse ankeetvastuste alusel kiivitaja pesitsuseelset ja -järgset elupaigakasutust ning salga suurust. 700 levitatud ankeedist saabus tagasi 45, neist 20 kevadrände ja 12 sügisrände kohta. Enamus kevadel vaadeldud salkadest olid kuni 20-isendilised. Liik eelistab saabumisjärgselt tegutsemispaigana rohumaad, alla veerandi lindudest vaadeldi põldudel. Kevade arenedes rohumaa tähtsus väheneb ning antud andmestiku järgi elupaiga kasutuses enam erinevust ei ole. Pesitsusjärgsed kogumid koosnesid valdavalt kuni 400 linnust, üksikjuhtudel aga enam kui 1000 isendist. Juulis-augustis nähti umbes veerandit lindudest põllumaal, septembris selle elupaiga kasutamine tõusis üle kahe korra ning oktoobris langes see vähem kui viiendikuni.
PDF

Elts, J.
Kas kiivitaja lahkumine Eestist on muutunud hilisemaks?
Kokkuvõte: Internetiküsitluse ja vaatlusankeetide abil koguti infot kiivitaja (Vanellus vanellus) hilistest vaatlustest 1991.-2001. aastal. 95% kiivitajatest vaadeldi novembris ja vaid 5% detsembris, kõik suured kogumid esinesid novembri esimesel poolel. Viimased kiivitajate kohtamised jäid 10. novembri ja 16. detsembri vahele ning keskmine hiliseim vaatlus tehti 15. novembril. Detsembrikuiste vaatluste osakaal oli viimasel aastakümnel praktiliselt võrdne 1949.-1986. a. kogutud ornitofenoloogiliste andmetega. Pikaajalises perspektiivis on kiivitaja lahkumine meilt muutunud siiski hilisemaks, kui eeldada, et lahkumisvaatluste kvaliteet on läbi aastate püsinud enam-vähem stabiilsena.
PDF

Paal, U.
Ilmatsalu linnustikust
Kokkuvõte: Ilmatsalu ümbruses on linnuvaatlusi tehtud aastatel 1992-2002. Koos varem avaldatud andmetega on vaatlusalal registreeritud 201 linnuliiki, neist pesitsejaid üle 120 liigi. Artiklis esitatakse ka rida huvitavamaid vaatlusi.
PDF

Eenpuu, R.
Siidisaba, urvalinnu, hangelinnu ja sabatihase sisserändest Eestisse 1996.-2001. a. fenoloogiaprojekti andmetel
Kokkuvõte: Artiklis antakse ornitofenoloogilise projekti käigus kogutud andmete põhjal lühike ülevaade nelja sagedamini kohatava invasioonilinnu saabumisest meile 1996.-2001. a. talvepoolaastatel. Esitatakse ka mõned huvitavamad vaatlused teistest liikidest.
PDF

Lühiteated
Tuule, E. & Tuule, A.
Tuuletallaja pesapaikadest ja lähinaabritest
Lepisk, A.
Vesipapi pesitsemisest Taevaskojas
Sild, S.
Suitsupääsukesel seitse poega
PDF

Linnukaitseuudised, EOÜ kroonika ja teated
PDF

Mägi, E.
Tutkas Matsalu niitudel
Kokkuvõte: Põhjapoolse levikuga tutka (Philomachus pugnax) arvukus on Eestis mitmeid kordi tõusnud ja langenud, olenevalt parasjagu valitsevast kliimaperioodist. Läbi kogu teadaoleva ajaloo on Kasari luht ja Matsalu lahe ümbrus olnud meil selle liigi kõige arvukama esinemise kohaks. 19. sajandi lõpus oli tutkas Matsalu luhtadel ja rannaheinamaadel pesitsusajal väga massiline lind. Pärast seda hakkas liigi arvukus pisitasa langema, olles 1930. aastatel ilmses madalseisus. 1950. aastatel toimus arvukuse tõus, millele järgnes uuesti langus. Arvukuse katastroofiline vähenemine jääb viimasesse aastakümnesse. Tänaseks päevaks on Matsalu lahe ümbrusse pesitsema jäänud vaid mõni lind ning liigi arvukus Eestis on ilmselt veelgi väiksem kui viimastes arvukushinnangutes pakutud 100–200 paari. Põhjus ei saa olla ainult pesitsuskohtade puuduses, sest tutkaid pole pesitsema jäänud ka hooldatud niitudele. Niidetavate luhtade pindala on tugevalt kahanenud, samas on mehhaniseeritud heinategu (eelkõige kõrgemalt niitmine ja kaarutamine) oluliselt muutnud luhapinna kvaliteeti. Läbirändavate tutkaste arvukus on samuti tugevalt langenud.
PDF

Tuule, E., Tuule, A. & Elts, J.
Kiivitaja pesitsusaegsest arvukusest Saue seirealal aastatel 1963–2001
Kokkuvõte: Kiivitaja (Vanellus vanellus) arvukust hinnati 1963.–2001. a. umbes 100 km² suurusel Saue vaatlusalal Tallinna lähedal. Maastik vaatlusalal on mosaiikne ning avatud kultuurmaastiku osatähtsus on aastate jooksul suurenenud. Arvukuse hindamiseks kasutati joontakseerimist 50 m laiusel loendusribal. 39 aasta keskmine asustustihedus oli põldudel 22,1 p/km², heinamaadel 20,5 p/km², karjamaadel 11,0 p/km² ning puis- ja põõsasniitudel 1,5 p/km². Kiivitaja arvukus langes vaatlusperioodi jooksul eriti tugevalt põldudel, kuid ka teistes elupaikades oli arvukuse muutus negatiivne.
PDF

Nellis, R., Nellis, R. & Tammekänd, I.
Hiireviu, karvasjalg-viu, välja-loorkulli ja hallõgija talvisest arvukusest ja biotoobikasutusest Lääne-Eestis
Kokkuvõte: Saare- ja Pärnumaal loendati 2000/2001. aasta talvel talvituvaid avamaastikuga seotud röövtoidulisi linde, eesmärgiga määrata nende arvukus ja selgitada elupaigaeelistusi. Liikide arvukushinnangu saamiseks võrreldi lindude talvist asustustihedust erinevatel avabiotoopidel. Saadud asustustihedusi jt. aspekte arvestades talvitus Lääne-Eestis antud talvel hinnanguliselt 20–40 välja-loorkulli (Circus cyaneus), 700–1000 hiireviud (Buteo buteo), 40–60 karvasjalg-viud (B. lagopus) ja 400–700 hallõgijat (Lanius excubitor). Hiireviud eelistasid peatuda söötis põldudel, teiste biotoopide osas ei esinenud statistiliselt usaldusväärseid eelistusi.
PDF

Väli, Ü. & Laansalu, A.
Röövlindude arvukus, sigimisedukus ning saagi koostis Härjanurme vaatlusruudus Tartumaal 1992.–2001. a
Kokkuvõte: 1992.–2001. a. leiti Härjanurme vaatlusalal (100 km²) pesitsemas 13 liiki röövlinde (7 liiki haukalisi, 2 liiki pistrikulisi ja 4 liiki kakulisi), koguarvukusega 30–55 (keskmiselt 44) pesitsusterritooriumi. Arvukamad olid kultuurmaastiku suhtes tolerantsed liigid. Edukalt pesitses hiireviu hele vorm, mis on omane seni Eestis ebaselge staatusega lääne-hiireviule (Buteo b. buteo). Vaatlusperioodi jooksul lakkasid pesitsemast tuuletallaja ja kanakull. Hiireviu sigimisedukus kõikus aastati märkimisväärselt, kuid sarnanes kokkuvõttes Eesti keskmisega. Hiireviu saagi koostis osutus mitmekesisemaks kui kanakullil, kodukakul ja kõrvukrätsul.
PDF

Lõhmus, A.
Kullipesade kaugus metsaservast – kas pesakaardiandmestik on usaldatav?
Kokkuvõte: Töös kontrolliti hüpoteesi, et metsaservale lähemal asuvaid linnupesi leitakse suhteliselt sagedamini kui kaugemalt, ning pesakaartide abil kogutavad juhuandmed on seetõttu süstemaatilise veaga. Selleks võrreldi spetsiaalse pesapaigauuringu tulemusi ja EOÜ pesakaardiprojekti andmeid kanakulli (Accipiter gentilis), raudkulli (A. nisus) ja hiireviu (Buteo buteo) kohta. Mediaanitest ei näidanud ühelgi liigil andmestike vahel olulist erinevust; raudkullipesi kaldus pesakaardiandmete põhjal olema sügavamal metsas isegi suhteliselt sagedamini. Seega näivad pesakaardid andvat linnupesade keskmisele kaugusele metsaservast küllalt tõepäraseid hinnanguid, kuigi ei võimalda eristada serva tüüpe (nt. lagendikke teedest ja sihtidest).
PDF

Lühiteade
Leito, A.
Merikotkas ründas sookurge

EOÜ kroonika ja teated

Kaja Peterson
Saateks

Elts, J.
Maismaa talilindude loendustest 1987/88-1998/99
Kokkuvõte: Kirjutises antakse ülevaade maismaa talilinnuloenduste korraldusest, raja pikkuse mõjust loendustulemustele ning talilindude arvukuse sesoonsetest ja pikaajalistest muutustest. Esimestel loendusaastatel laekus kuni 180 ankeeti, 1990-ndate keskpaigas alla 100, viimastel aastatel taas rohkem. Valdavat osa radadest jälgiti vaid ühel talvel; vähemalt viis aastat loendati 18% ning vähemalt 10 aastat 5% radadest. Tulemuste analüüs näitab, et Eestis on optimaalsed 8–12 km pikkused loendusrajad. Kohatud lindude arv km kohta oli kõrgeim prahipaikades, madalaim metsa- ja avamaastikus ning raiesmikel, noorendikes ja põõsastikes. Talve jooksul vähenes 48 liigist tugevalt 15% ja mõõdukalt 44% liikide esinemissagedus, stabiilsena püsis veerand ning mõõdukat tõusu näitas 17% liikidest. Aastatevaheline trend oli kümnest liigist seitsmel pigem langev, kusjuures põhjatihase ja haraka vähenemine oli oluline. Kõige enam tõusis leevikese arvukus, tulenevalt kahe viimase talve kõrgseisust.
PDF

Leito, A. & Ojaste, I.
Eesti sookurgede rändeteed: märgistamistulemuste esmane analüüs
Kokkuvõte: 1990.–2001. a. on Eestis värviliste jalarõngastega märgistatud 52 sookurge (Grus grus), neist 11-le on paigaldatud ka raadiosaatja ning neljale linnule satelliitsaatja. Kokku on saadud 169 taasleidu 26 linnu kohta 8 riigist, sealhulgas 76 taasleidu 20 linnu kohta väljaspool Eestit. Kõige rohkem on välismaiseid taasleide Saksamaalt, järgnevad Hispaania ja Ungari. Sügisrändelt on 40 taasleidu 16 linnu kohta, kevadrändelt 21 taasleidu 7 linnu kohta ning talveperioodilt 15 taasleidu 6 linnu kohta. Eestis pesitsevad sookured kasutavad nii lääne- kui ka idapoolset rändeteed, taasleidude suhtega 3:1. Ainsa talvitusalana on seni kindlaks tehtud Hispaania. Tulemused kinnitavad, et Eestis ja Soomes pesitsevate sookurgede rändeteed on sarnased ning primaarne rändesuund ja konkreetsed rändeteed ei ole kuigi jäigalt fikseeritud (suund jääb vahemikku ligikaudu 180°–225°). Lääne- ja idapoolset rändeteed koos nendevahelise alaga võib vaadelda ühise rändeväljana, mille piires lindude liikumisel olulisi populatsioonisiseseid takistusi ei ole. Eestis pesitsevad sookured moodustavad osa suuremast, suhteliselt homogeensest populatsioonist, mille pesitsusareaal hõlmab vähemalt Soome ja Eesti, tõenäoliselt aga liigi kogu Euroopa läänepoolse areaaliosa, idas kuni Ukraina, Valgevene ja Loode-Venemaani.
PDF

Tuule, E., Tuule, A. & Lõhmus, A.
Röövlindude arvukusest Saue ümbruses 1961-2000. a.
Kokkuvõte: 1961.–2000. a. loendati röövlinde 60 km² suurusel alal Harjumaal Saue ümbruses. Pesitsemas leiti 17 liiki (7 liiki haukalisi, 3 liiki pistrikulisi ja 7 liiki kakulisi). Röövlindude keskmine asustustihedus oli 48,2 pesitsusterritooriumi 100 km² kohta ning see püsis hoolimata maastiku muutumisest suhteliselt stabiilsena. Röövlinnustiku liigiline mitmekesisus langes aga käsitletud perioodil tugevasti. Olulised negatiivsed trendid ilmnesid kuuel liigil (kadusid väikepistrik ja sooräts; arvukus langes välja-loorkullil, tuuletallajal, lõopistrikul ja kassikakul), olulised positiivsed trendid kolmel liigil (soo-loorkull asus pesitsema, kanakulli ja händkaku arvukus tõusis). Läbirändajate, hulgu- ja eksikülalistena kohati 14 liiki röövlinde, kellest sagedasemad olid karvasjalg-viu, kaljukotkas ja rabapistrik; viis liiki esinesid ainult ühel korral.
PDF

Lõhmus, A. & Sellis, U.
Must-toonekure toitumispaigad Eestis
Kokkuvõte: 1990. aastatel tehtud juhuvaatluste põhjal toitusid must-toonekured (Ciconia nigra) Eestis peamiselt veekogudel (87,8% toitumispaikadest, n=82), eriti vooluveekogudel (63,4% paikadest). Linnud eelistasid metsaga varjatud toitumiskohti, mis asusid mõnikord teede või inimasustuse vahetus läheduses. Toitumiskohad jäid keskmiselt 3,6±0,8 km kaugusele teadaolevatest pesadest (n=12), kuid toitumislendude tegelik keskmine kaugus võib olla suuremgi. Toitumispaikade kvaliteedi halvenemine metsakuivenduse järelmõjuna näib olevat üks must-toonekure arvukuse languse põhjuseid Eestis.
PDF

Linnukaitseuudised
Kose, M.
Siniraa pesakastide projekt
PDF

EOÜ kroonika ja teated
PDF

Aivar Leito
Saateks

Kose, M.
Suitsupääsuke – aasta lind 2000
Kokkuvõte: Suitsupääsuke (Hirundo rustica) valiti Eesti Ornitoloogiaühingu poolt 2000. aasta linnuks. Käesolevas artiklis antakse ülevaade aasta linnu kampaania käigust ning loendustega saadud vaatlustulemustest. Suitsupääsukese kevadist saabumist jälgiti 25 paigas ning esimest saabunud pääsukest vaadeldi 15. aprillil. Jätkati traditsioonilist “Kodukoha pääsukese” loendust, milles seekord osales kokku 206 vaatlejat kõikidest Eesti piirkondadest. Seire tulemusena selgus, et suitsupääsukese arvukus oli 2000. aastal loenduspaikades 15% kõrgem kui eelnenud aastal. Keskmine poegade arv pesakonnas oli 4,26, mis on madalam paljude aastate keskmisest (4,40). Pojad lennuvõimestusid keskmiselt 11. juulil, mis ei erine märgatavalt pikaajaliste vaatluste keskmisest (12. juuli). EOÜ liikmeskonnale saadetud ankeetküsitlusest selgusid vaatlejate hinnangud suitsupääsukese arvukuse muutuste ning nende põhjuste kohta.
PDF

Pehlak, H., Luigujõe, L. & Kuresoo, A.
Kesktalvised veelindude loendused Eesti rannavetes
Kokkuvõte: Eestis alustati kesktalvise veelindude loenduse korraldamist 1960. aastal ning praegu kuulub see riiklike seireprojektide hulka. Artikkel annab ülevaate projekti korraldusest ning koondab tulemused talvituvate veelindude liigilise koosseisu ja arvukuse kohta aastatest 1995-1999. Sel perioodil tehti 199 rannikumere-loendusalast 134 alal vaatlusi vähemalt ühel aastal; andmeid laekus enam kui sajalt inimeselt aastas. Loendustel kohati 35 liiki veelinde, neist 18 liiki talvitusid Eesti rannavetes kõigil aastatel ja veel viis liiki rohkem kui pooltel aastatel. Kuus liiki esinesid vaid ühel aastal. Arvukamate veelinnuliikide kohta esitatakse levikukaardid. Kõigi liikide levikuandmete ja Ramsari konventsiooni kriteeriumi 3© kooskasutamisel saadud hinnangute põhjal paiknevad Eestis kõige väärtuslikumad veelindude talvitusalad Saaremaa looderannikul ja Sõrve poolsaare läänerannikul, väärtuslikke alasid leidub ka Hiiumaa ja Eesti mandriosa põhjarannikuil. Suurem osa väärtuslikest talvitusaladest on hõlmatud kaitsealade või tähtsate linnualadega.
PDF

Lõhmus, A.
Toitumisbiotoobi valikust Loode-Tartumaa röövlindudel
Kokkuvõte: Loode-Tartumaal tehtud 1480 juhuvaatluse põhjal kirjeldatakse 16 röövlinnuliigi eelistusi toitumisbiotoobi valikul. Pisiimetajatest toituvate liikide peamisteks toitumisbiotoopideks olid kultuur-avamaastik ja luhad, teised liigid eelistasid pigem loodusmaastikku. Kokkuvõttes olid liigirikkaimateks ja enim kasutatavateks biotoopideks niidud ja lageluhad. Eelistatud biotoopides õnnestus röövlindude saagijaht palju sagedamini kui välditud biotoopides. Valivamad liigid olid haruldasemad ja võivad seetõttu olla maastike muutumise tagajärjel rohkem ohustatud. Seesugust mõju 20. sajandil ei õnnestunud aga näidata, tõenäoliselt teiste tegurite domineerimise tõttu.
PDF

Väli, Ü.
Hiiumaa karjäärid veelindude elupaigana
Kokkuvõte: Kuues Lõuna-Hiiumaa kruusakarjääris registreeriti 19 liiki veelinde. Suurima arvu liikidega olid esindatud kurvitsalised, järgnesid hanelised, kurelised ja pütilised. Pesitsemas leiti ka mererannikule omaseid linde. Statistiliselt usaldusväärseid seoseid karjääride omaduste ning linnustiku liigilise koosseisu ja arvukuse vahel ei selgunud, kuid linnustiku mitmekesisust mõjutas karjääri liigendatus.
PDF

Edula, E.
Värvuliste suhtelisest arvukusest Viljandi ümbruses aastatel 1996-2000
Kokkuvõte: Viljandi ümbruses on lindude pesi otsitud aktiivselt alates 1956. aastast ning leidude arvu kasutatud ka arvukuse muutuste hindamiseks 1956.–1995. a. (Edula 1998). Järgnevas lühikokkuvõttes esitatakse andmed 38 värvuliseliigi leitud pesade arvu kohta möödunud viiel aastal ja võrreldakse neid varasemate tulemustega. Põhiline vaatlusala Viljandist läänes ja lõunas on jäänud endiseks (täpsemalt vt. Edula 1998).
1996.–2000. a. pesaleidude koguarv ja keskmine arv aastas ning nende võrdlus varasemate andmetega on näidatud tabelis 1. Suhteliselt väga vähe leiti viimasel viiel aastal metskiuru ja kadakatäksi pesi; madalseis püsis salu-, põhja- ja tutt-tihase ning kuldnoka ja kanepilinnu pesaleidude arvus. Pikaajaline pesaleidude vähenemine jätkus mets-lehelinnu puhul ning mõningane langustrend näib olevat tabanud harakaid. Suhteliselt palju leiti võsaraadi, aed-põõsalinnu ja linavästriku pesi. Viimati ulatus linavästrikul aastane pesade arv sama kõrgele 1970. aastate algul. Punarinna ja eriti märgatavalt musträsta arvukuse tõus jätkus.
PDF

Lühiteated
Lõhmus, A.
Kui täpsed on metsakulliliste asustustiheduse hinnangud?
Nellis, R., Nellis,R. & Nellis,V.
Hilised sookured Saaremaal
Tammekänd, I.
Rootsiitsitaja talvitumisest Pärnus
PDF

EOÜ kroonika ja teated
PDF

Peep Veedla
Saateks

Lõhmus, A., Elts, J., Evestus, T., Kinks, R., Kulpsoo, L., Leivits, A., Nellis, R. & Väli, Ü.
Rähnide arvukusest Eestis
Kokkuvõte: Töös esitatakse Eesti esimese ulatusliku rähniloenduse tulemused, käsitletakse rähnide arvukuse seost metsade majandatusega ning vaadatakse kriitiliselt üle varasemad arvukushinnagud. Rähne kaardistati kümnel alal, kogupindalaga 838 km² (sh. 449 km² metsamaad). Täheldati kõiki seitset Eestis pesitsevat liiki. Loodusmetsad olid liigirikkamad ja seal leidus arvukamalt spetsialiseerunud liike kui majandatud metsades või mosaiikmaastikul. Laia ökoamplituudiga suur-kirjurähn (Dendrocopos major) ja musträhn (Dryocopus martius) olid arvukamad mosaiikmaastikul. Roherähn (Picus viridis) esines arvukalt ainult Saaremaal, mujalt Eestist saadi andmeid tema arvukuse languse kohta. Valgeselg-kirjurähni (Dendrocopos leucotos) levik oli selgelt seotud inimmõju tugevusega metsa-aladel ning ilmselt on ka selle liigi arvukus oluliselt langemas.
PDF

Lõhmus, A.
Kirjurähniaasta 1999
Kokkuvõte: Kirjurähn valiti Eesti Ornitoloogiaühingu poolt 1999. aasta linnuks. Artiklis tutvustatakse 105 ankeetvastuse põhjal kirjurähnide tuntust, levikut ning arvukust ja selle muutusi. Rähnide tuntus järgis nende arvukust. Tavalist suur-kirjurähni ei kohatud vaid kolmes vaatluspaigas, väike-kirjurähn oli sage üle Eesti, kuid valgeselg-kirjurähn märksa haruldasem, eriti läänesaartel, Loode- ja Põhja-Eestis. Kahe viimase liigi arvukus on viimasel aastakümnel langenud. Esitatakse ka uusi andmeid tamme-kirjurähni esinemisest Eestis.
PDF

Elts, J.
Rähnide pesitsusbioloogiast Eestis pesakaartide andmeil
Kokkuvõte: Artiklis käsitletakse 312 pesakaardi põhjal rähnide pesapaiku, kurna ja pesakonna suurust ning pesitsusfenoloogiat. Enim andmeid on suur-kirjurähni kohta, teiste liikide kohta on andmeid vähe või (roherähni puhul) puuduvad need täiesti. Edaspidi tuleks leitud rähnipesi külastada rohkem kordi ja määrata senisest tõhusamalt pesitsustulemusi.
PDF

Kinks, R.
Rähnide elupaigakasutusest juhuvaatluste põhjal
Kokkuvõte: Rähnide elupaigakasutuse uurimiseks 1999. aastal korraldatud küsitlusele vastas 83 vaatlejat või vaatlejate rühma kokku 1977 vaatlusega. Metsadega enim seotud (üle 70% vaatlustest metsas) liikideks osutusid kolmvarvas-rähn, musträhn ja valgeselg-kirjurähn. Nii need liigid kui roherähn toitusid sagedamini surnud kui elusatel puudel, kusjuures valgeselg-kirjurähn toitus surnud puudel oluliselt sagedamini talvel kui suvel. Kolmvarvas-rähn, kes kirjanduse andmeil on okasmetsade liik, toitus üllatavalt sageli lehtpuudel (41% toitumisvaatlustest). Väike-kirjurähni kohati suhteliselt sageli väljaspool metsi ning ta toitus aasta läbi eelkõige elusatel puudel. Looduskaitse seisukohalt tuleks edaspidi rohkem tähelepanu pöörata liikidele, kes sõltuvad surnud puude olemasolust ning on seeläbi metsamajanduse poolt ohustatud.
PDF

Kinks, R & Eltermaa, J.
Tamme-kirjurähnid Räpinas
Kokkuvõte: Räpina mõisa pargis vaadeldi ja rõngastati 2000. a. algul kolm tamme-kirjurähni ning jälgiti esimest korda Eestis selle liigi pesitsemist. Pesa asetses 5,6 meetri kõrgusel elusas tammes. Pesaõõnsuse rajamine algas hiljemalt 18. aprillil. Kurn muneti mai esimesel nädalal ning pojad koorusid 18. või 19. mail. Poegadele viidi toitu keskmiselt 12-minutilise (1-49) vahega. Nii pesaehitusel, haudumisel kui ka poegade toitmisel osalesid mõlemad vanalinnud. Pesitsus ebaõnnestus – 06.06.2000 leiti pesast kaks surnud poega.
PDF

Lõhmus, A., Elts, J., Evestus, T., Kinks, R., Nellis, R. & Väli, Ü.
Kuidas loendada rähne?
Kokkuvõte: Looduskaitseliselt olulistest linnurühmadest on rähnid Eestis üks halvemini uurituid. Käesolev artikkel annab ülevaate rähnide loendamise metoodikast ning esitab praktilise juhise Eestis kasutamiseks. Soovitav on rähne uurida kaardistusmeetodil 10*10 km suuruses ruudus, kus ajavahemikul märtsi teisest poolest mai keskpaigani viiakse läbi peibutamine salvestatud trummeldamisega. Meie kasutatud valgeselg-kirjurähni trummeldusele reageerisid ligilähedaselt sama hästi kõik rähniliigid. Lisaks peibutamisele on soovitav kasutada pesade otsimist ja pesitsusterritooriumidele viitavaid juhuvaatlusi. Artiklis käsitletakse ka tegutsemisjälgede kasutatavust ning probleeme vaatluste tõlgendamisel ja rähnide määramisel.
PDF

Lühiteated
Koppel, A.
Suur-kirjurähni toitumisest musta männi puistus
Põldsam, H.
Suur-kirjurähn lõhkus põldvarblase pesa
Põldsam, H.
Linnud soolakus
PDF

EOÜ kroonika
PDF

Tiit Randla
Saateks

Kuresoo, A. & Ader, A.
Haudelindude punktloendus Eestis aastail 1983-1998
Kokkuvõte: Eesti haudelindude punktloenduse eesmärgiks on lindude pesitsusaegse arvukuse muutuste pikaajaline jälgimine, selgitamaks lindude elupaikades ja ka laiemalt keskkonnas toimuvaid muutusi. Projekti eeliseks on see, et korraga on vaatluse all ligi poolsada liiki. Loendusi on teinud üle seitsmekümne vaatleja ja käigus on olnud üle saja loendusraja. Loendusradade keskmine “eluiga” on olnud veidi üle seitsme aasta, kusjuures 26 rada on olnud kasutusel vähemalt kümme aastat. Eestis tavalistest haudelindudest on aastail 1983-1998 jõudsalt (>50%) kasvanud kaelustuvi, suur-kirjurähni, käbliku, punarinna, musträsta, pasknääri, ronga, pruunselg-põõsalinnu ja karmiinleevikese arvukus. Tugevalt (>50%) on kahanenud peoleo ja tikutaja arvukus, vähemaks on jäänud ka pesitsevaid põhjatihaseid, metskiure, käosulaseid, mets-ja väike-lehelinde.
PDF

Sellis, U.
Kas must-toonekurg jääb elustama Eesti maastikku?
Kokkuvõte: Eestis, oma areaali loodepiiril, on must-toonekure (Ciconia nigra) arvukus 20 aastaga langenud 2-2,5 korda. Must-toonekurega seotud probleemide tutvustamiseks ja andmete koondamiseks valiti see liik EOÜ 1998. aasta linnuks. Artiklis esitatakse arvukuse täpsustatud hinnang, levikukaart, aasta linnu projekti kokkuvõte ja sigimisedukuse analüüs 1991.-1999. aasta andmete põhjal. Must-toonekure praegune arvukus on Eestis 100-120 paari. Kahanevale populatsioonile iseloomulikult on sigimisedukus aastati kõikuv, üldiselt vähenenud ja madal (keskmine produktiivsus 1,09 poega paari kohta aastas). Arvukuse kahanemise põhjused asuvadki tõenäoliselt pesitsusaladel. Et lähiriikides on sigimisedukus sarnane, siis Eesti populatsioonile mujalt täiendust loota ei ole.
PDF

Lõhmus, A.
Millal ja kuidas händkakud häälitsevad?
Kokkuvõte: Händkaku (Strix uralensis) häälitsemisaktiivsust ja repertuaari uuriti Laeva ümbruses põhiliselt 1991.-1994. a. Häälitsemisaktiivsus oli kõrgeim märtsist mai keskpaigani. Kirjanduses mainitud sügisest aktiivsusperioodi Laevas ei leitud, mis võis tulla territooriumikäitumise lükkumisest kevadesse. Tuul, sademed ja tõenäoliselt ka tihe pilvisus vähendasid aktiivsust oluliselt. Häälitsemine algas kevadel 19 ± 10 minutit pärast päikeseloojangut, talvel aga suhteliselt hiljem. Eri sugupoolte repertuaar erines märkimisväärselt, ega muutunud sesoonselt, kuid isaslinnud häälitsesid aktiivsemalt kui emaslinnud. Töö tulemuste põhjal esitatakse soovitused kakuloenduste läbiviimiseks – marsruutide tiheduse, loenduse ajastamise ja sobiva ilmastiku kohta. Ilmselt tuleb usaldatava loendustulemuse saamiseks lisaks kuulamiskäikudele otsida ka pesi ja kasutada peibutamismeetodit.
PDF

Edula, E.
Kanepilinnu pesitsemisest Viljandi ümbruses
Kokkuvõte: Artiklis esitatakse aastatel 1959-1998 kogutud andmed kanepilinnu (Carduelis cannabina) saabumise, pesaehituse ja sigimisedukuse kohta Viljandi ümbruses. Kanepilinnud saabusid keskmiselt 4.-5. aprillil. 40% pesitsustest alustati enne 15. maid, kuid osa linde pesitses ilmselt mitu korda. 613 kurnas oli keskmiselt 5,12 muna, õnnestus 68% pesitsustest. Nii kurna suurus kui pesitsusedukus järgisid arvukuse muutusi, saavutades maksimumi 1960. aastate lõpul ja langedes alates 1970. aastate algusest.
PDF

Nellis, R. & Nellis, R.
Talvituvad linnud Maleva ümbruses
Kokkuvõte: Saaremaal Maleva küla ümbruses selgitati talvedel 1992/93-1998/99 lindude esinemissagedust, biotoobieelistust ja arvukuse muutusi. Linde loendati püsimarsruudil kolm korda talve jooksul. Kohati 42 liiki, neist üheksat vähemalt 70% loendustest. Keskmine arvukus oli 29 is./km, kuid see varieerus tugevasti nii aastati kui talve jooksul. Kõige arvukamalt esines linde talumaastikus, kuigi arvukus langes seal tugevasti sügisest kevadeni. Hoolimata pehmemast kliimast, ei olnud arvukuse langus talve jooksul väiksem kui mandri-Eestis Sauel. Lindude arvukuse pikaajalised muutused sarnanesid enamasti vastavate muutustega kogu Eestis.
PDF

Lühiteated
Aua, J.
Toiduparastitismi ilmingust hoburästal
Elts, J.
Antagonistlikust käitumisest hall- ja musträsta vahel
Lõhmus, A.
Hiireviu munes “nahkmuna”
Aua, J.
Väiketüllide pesitsusaegadest
Aua, J.
Suitsupääsukesel kaheksa muna
PDF

Linnukaitseuudised, EOÜ kroonika ja teated
PDF

Kaja Peterson
Saateks

Lilleleht, V.
Linnuharuldused Eestis 1990-1997. Eesti linnuharulduste komisjoni aruanne
Kokkuvõte: Eesti linnuharulduste komisjoni teine kokkuvõte meil harva ja juhuslikult esinevate lindude kohtamisteadetest.
Lõplik hinnang anti 759 teatele, neist 597 aastatest 1990-1997 (44-105 teadet aastas). Kinnitati vastavalt 624 (82%) ja 544 teadet (91%). Järjest on kasvanud välismaiste, peamiselt Soome linnuvaatlejate osa harulduste leidmisel, ulatudes praeguseks juba üle 60% kõigist läbivaatamiseks esitatud teadetest. Eesti lindude nimekirja lisandus 13 uut liiki ja 3 alamliiki, lisaks veel üks teadmata päritoluga ja neli vangistusest lahtipääsenud liiki. Tõestati nelja uue linnuliigi pesitsemine Eestis. Eesti lindude nimekirjas on seisuga 01.01.1998 kokku 335 loodusliku päritoluga ja meil või naabermaades püsiva asurkonna moodustanud sissetalutud liiki, viis liiki teadmata päritoluga ja seitse liiki vangistusest pääsenud linde.
PDF

EOÜ kroonika ja teated
PDF